A long day not over yet

I was woken up and out of the house in 10 minutes. Wearing my rubber boots and acting childishly... But I got to step inside 20 cm of water when going out and it was incredible - You know how adult people always forbid children to play in ponds? Well everybody is playing in ponds in this town, they are! The random rain was cold and the main shopping streets were still dry, if they were higher, so the turist were wearing running shoes or some weird bags around their legs.

We went to the market again and I still don't like the slimy things she loves so madly.

Later we were wading in the water - the roads melted together with Grand Canal and I loved the blue light of the day.

It reminded me of something else. Where have I seen this color lately?

--

Turul käimine võttis aega, ostsime krevette, mis polnud krevetid (mitte scampi vaid see teine sort), lamba- ja kitseliha homseks, saia, veini, maitseaineid hõõgveinile, kartuleid, lillkapsast, klementiine, sibulaid, granaatõuna, salatit, loorberit, türgi ube ja mingit mee ja manditega desserti. Meist jäid maha raskelt täislaotud puuviljade letid, suhteliselt nukra välimusega lödid seepiad ja kalmaarid, viimaseid hingetõmbeid ahmida üritavad erinevate krabiliste kuhjad, austrid, pardid, küülikud ja kalkunid ning palju erinevaid tigusid, või olid need ka karbid.

Läksime poodi ja nad otsid veel kaks kotitäit asju (ka need 1,5 liitrit veini, mille hiljem ühekorraga hõõgveiniks tegime ja samal päeval ka ära jõime ning minu teada palju juustu). See oli meeletu hulk kilekotte ja öko-Madli minus suri samal ajal lämmatavat plastikusurma.

Lõunaks olid need mitte-krevetid. Küüslaugu ja peterselliga õlis kuldroosaks küpsetatud, konjakiga üle valatud (see pandi põlema, leek oli minu auks meetrine, vägaväga cool, aga köögikapp nii ei arvanud). Õppisin nende puhastamise kiiruga ära ja siis jätkus tükk aega peaaegu barokliku söömaaega - vestlus oli kahtlemata kerglane, ent teravmeelne, ja sõrmed olid täiesti oivalise kastmega koos..

Läksin vanni "mediteerima", see on samuti üks neist luksustest, mida mul Eestis pole. Mingeid tööpakkumisi oli tulnud kahjuks valedesse hetkedesse, aga äkki peaksingi ei-ütlemise täielikult selgeks õppima. Uuesti õppima õppimine osutus sel aastal keerulisemaks, kui olin arvanud.

Mul on tavaliselt mingi ähmane tunne tuleva/algava aasta koha pealt. Aasta tagasi, kui ma just ei blufi, kaldusin arvama, et 2009st tuleb üks keeruline ülesanne.

Ma ei tea, kas ma seda üldse kunagi ära lahendasin, aga see tuli paras võrrand. Väga mitme nuutujaga.

2010 paistab praegu läbi kardinate (võibolla on lihtsalt taas tegemist neljanda dimensiooniga. Väidetakse, et kui me väga püüaks, suudaks me näha samu objekte kõikides kolmes ajas) lootusrikas. Mis iganes tuleb, mul on tunne, et seekord läheb mul paremini. Mul on viimasel ajal tõesti vähe õnne olnud, aga võibolla polegi see nii oluline... kui ainult oskaks neid 365 päeva rohkem kohaloluga täita, mitte kogu aeg mingit muude hetkedega tegeleda...

Mul on uuem eesmärk.

Tegelikult on nagu paar suunda veel, aga need sisaldavad suurel osal puhkust, sööki ja raamatuid.

Küll see oleks hea tee, mida mööda käia.

Õhtu oli unine ja hea. Tegime piparkoogitainast, mis võibolla tuli itaallaslikult hele, ent seni veel väga maitsev, lõpetasime hõõgveini ja naersime - naersin sellist puhast teeskluseta naeru, mille mõnikord unustanud olen, ning see ehmatas mind mingitel hetkedel. Siin riigis geniaalsemaid nalju on... oot, kuidas see kõlaski? Apres moi le déluge?

Pärast mind tulgu või veeuputus, aga siin ongi ju...

Sõime musta leiba ja kodujuustu ja heeringat ja munavõid ning juustusid ja klementiine ja saia ja jõulukooki ja veelkord juustu?

Pärast pesin terve mäe nõusid ja ei õppinud enam mitte üks raas, millest on väga kahju.

Samal ajal tungis kohisev aqua (või on see acqua?) mu akna taga laiuvat tänavat vallutama. Uusaastaöö tuleb plaanipäraselt märg, nii et vajan uut õhtukleiti, mis sobiks mu kummikutega.

Räägin tänasest hiljem,

praegu visandan olukorra -

kujutlege ateljeekorterit, see asub austusväärses sirgjoonelises Canareggio kvartalis üsna jesuiitide kiriku lähedal,

See on ülemise korruse korter magamistoa, külalistetoa, rõduga suure toa, köögi, kahe vannitoa, panipaikade ja rõdu ning katuserõduga. Laed on kõrged, aknad saledad, pikad ja kaunite luukidega, vastastänaval pole teiste korterid vaid üks kinnimüüritud salaaed, mille keskel kasvab raagus, ent plahvatavalt mahlaseid ereoranze vilju täis hurmaa-puu.

Köögis on just ära söödud poolteist kilo krevette ning keegi (eestlane) on üritanud (üldsegi mitte ebaõnnestunult) teha ise hõõgveini. Nurgas ootab apelsinisiirup pipargoogitaignaks muutumist. Kõik noad on juustused.

Suures toas, mis vabalt võiks olla ateljee, kui siin elaks erudiidi asemel kunstnik, istub klaveri taga kõhn mees ja mängib Mozartit. Mozart on pakkumine, see võib samahästi olla tema lemmik Bach (me peame andestama kirjeldajale tema alati ebapiisava muusikalise hariduse). Tema selja taga suures klaaskapis vaatavad pealt jooga- ja ajaloo-alaste raamatute tõsised kaane-Buddad või -Stalinid.

Magamistoas voodil vedeleb raamatuga pikajalgne marmornahaga Galatea, blond lõvilakk hooletult võimsaks palmikuks keerutatud ning varbad eestlaslikult villastes sokkides.

Külalistetoas on hämar ja unine ja samuti villased sokid, ent Veneetsia hetkel pikim eesti tudeng võtab end kohati kokku ja töötab oma essee kallal, vahel langeb ahvatluste võrku ning lehitseb mõnd netialbumit või muusikalehte. Vahel lihtsalt peatub ja püüab leida endas teadmisteraase suures toas mängitavate suurte meeste teoste kohta... ent ebaõnnestub.

Jesuiitide kellad hakkavad laulma ning kusagil võtab mootorpaat võimsamaid tuure.

Kunstnik paneb visandi blokki ning sulgeb kaane.

On clothes and other serious matters...

Mõtlesin rõhutada kahte põhilist siin. Kõik tõepoolest kannavad musta, tänavapildis on värvilised ainult turistid ja lapsed, jopede alla peituvad kenad mustad kampsunid ja villased kleidid, gondoljeeridel on loomulikult mustad viigipüksid, vanadel härradel mustad mantlid ja kaabud ning poeakendel mustad viimase hetke moed. Õige pisut leidub lillat, halli ja sinist, mis mulle nagunii vastupandamatult meeldivad, nii et sattusin täna pärast lõunat Adelaides (pasta raguuga ja shokolaadi mousse, enne mida olin teinud kodus joogat ning püüdnud õppida, aga liiga vähe) uuesti sinna hiinakate poodi, kust suvel olin saanud need hulluksajavad särgid kaksikutele, mida neilt vist elu lõpuni laenama jään - igatahes astusin poest välja väga, VÄGA palju vaesemana.

Käisin Leonardo leiutisi vaatamas Accademia silla lähedal San Barnaba kirikus ning tagasi tulles leidsin Rialto kandist veel ühe samasuguse poe. Neil oli pisut teistsugust kaupa, nii et hoidsin uksepiidast kinni, et ma sisse ei astuks, ja selle võitluse ma võitsin.

Esimesel päeval läksin kuidagi eriti mustvalgena välja ja ootamatul kombel sobisin komplekti (tegelikult lahutas mind 14-aastaseks emoks olemisest ainult sobiva neetidega vöö puudumine), nii et järgmistel päevadel olen julgemini lilla, kollane, punane ja sassis olnud. Kõige hullem on võibolla see, et mulle sobivad siin mütsid. Nad on M omad ja ma olen üldse jõudnud sinnamaale, kus mu stiiliikooniks on õige tagasihoidlikult mööda Veneetsia sildu kondavad kirevsalgulised pilukad.

Off the track.

Teine põhiline asi on see, et siin riigis puudub ehteestlaslik näriv depressioon. Kõik noored on küll pikka aega kergelt sihitud, keegi ei lõpeta eriti ülikooli, kõik töötavad kohvikutes, mis sisaldab endas suurel hulgal alkoholi tarbimist, eranditult KÕIK suitsetavad ja eriti ei olda ka õnnelikes suhetes, ent ometi ei ole siin seda Eestis nii igapäevast ja kõikehõlmavat ebakindlust, enesemadaldamist ja enesevihkamist.

Võõristav lausa. Või olen ma Eestis lihtsalt halba seltskonda sattunud?

Tänased teod pole märkimist väärt siiski - hommikune banaan ja tee, Montaillou lugemine voodis, jooga, nett ja õppimine, lõuna Adelaides, mille kanalisatsioon oli aqua alta pärast taas üle ajanud, jalutuskäik Akadeemiasse (ja see neetud pood), Leonardo ideedega tutvumine, vaporettoga Rialtosse, sealt jala läbi pulbitseva kaubanduse tagasi koju, T polnud ikka veel Pariisist jõudnud, nii et puhastasime granaatõuna - ja siis kõlaski uksekell ja T'le meeldis, et ma puuviljade järgi lõhnasin. Pakkusime talle mulgiputru, munavõid, puuviljaleiba, heeringat ja kruupe ning mul kukkusid jälle kõik asjad maha. Magustoiduks olid Kalevi kommid.

Homme on vaja juurde osta klementiine.

Hiljem istusin M'ga suures toas ja lehitsesin TeaterMuusikaKino, kui T mulle turjale ühe möödamineva suudluse asetas. See meenutas Eesti "lugusid" (sõna, mida M väga tihti kasutab kellestki rääkimisel, see kõlab väga romantiliselt ja teeb mind alati kurvaks),

ja ma annaks palju, kui suudaksin vahel kontrollida, millega mu mõte parasjagu tegeleb.

Muidu olen siin neljandat õhtut ja seda on ju tegelikult väga vähe.

Oli esmaspäev ja see ei tundunud nagu esmaspäev, sest turg oli lahti. Mõned kohad lõhnasid kloori järele, sinna oli aqua alta sisse tunginud.

Otsime turult kruupe, kartuleid, klementiine, peekonit ja veini ning lonkisime koju mulgiputru tegema.

Itaalia kartulid maitsesid teistmoodi.

Lõuna ajal selgus, et olime oodatud lõunale Eduardo juurde, kes oli Eritreast, saksa juurtega, kandis kübarat ja kellel oli suhteliselt kõrge turjaga haski Luna.

Canareggio tudengikodus (inimesed olid ikka veel 30ndates) oli pisikesse valgesse kööki surutud üle kümne inimese (neist 3 istusid saapariiulil), 3 suuremat sorti koera (neist 2 üritasid laua all sugu teha) ning mahlane liha ja salat - jumal tänatud, et olime enne söönud, ent siiski oleksin olnud võimeline lihahunniku täiesti üksi ära sööma. Saapaid ei võetud taas jalast, kas nad näevadki oma jalgu ainult magama või pessu minnes? Jube ebameeldiv.

Kaks tähelepanekut, mis ei ole võibolla eriti originaalsed, aga -

1) keegi ei viitsi rääkida inglise keelt ja nad räägivad seda nagunii suhteliselt hirmsalt

2) suhtumine koertesse on peaaegu kriminaalsel moel vastandlik võrreldes Eestiga. Eestis ma peaks otsekui pidevalt vabandama Lissu olemasolu pärast ja saan ikka vastu päid ja jalgu; siin on nad praktiliselt iseseisvad seltskonna liikmed, kellele ei pöörata küll üleliia tähelepanu, ent keda aksepteeritakse täiel määral.

Ma NII igatsen Liisbeti järele.

Jätsime teised kööki suitsetama (sellest ma ei räägi, eks? Piisab sellest, et tagasi tulles pean vist kogu garderoobi ringi vahetama - siin pole ühtegi mittesuitsetajat peale minu) ja jalutasime Canareggio lõpuni, rongijaama taha saare lääneservani, kust paistis raudteeühendus maismaaga ja roosad kivimajad helesinise videvikumere taustal. Mõnedest salaparkidest läbi, möödaminnes paar suhkrukringlit, ja siis istusime taas vaporettol ja suundusime mööda välisserva selle alumise bulevardi suunas, kust paistavad kutsuvalt kõrvalsaare Giudecca tuled...

Ma mäletasin seda piirkonda. Pisut edasi ja ümber nurga, mööda laiemat tänavat lõpuni ja juba hakkavadki silma Akadeemia silla trepid.

Me ei ületanud siiski veel kanalit, vaid keerutasime end mööda kõige keskmise ja vanema linnaosa San Polo liiga segadusseajavaid käiguteid tasapisi turu suunas. Ma ei üritanudki tänavavõrgustikust midagi aru saada, siin oli toimetanud paar päriselu Pratchett'it ja tõenäoliselt võib halvema õnne korral sattuda lõksu mingitesse teistesse dimensioonidesse.

Ostsime saia ja võid.

Möödaminnes nägin, et ühes kirikus oli avatud Leonardo kavandite järgi meisterdatud kaadervärkide näitus. See kestab vaid detsembri lõpuni, võibolla oleks mõtet sealt homme läbi astuda ja oma 8 eurot letti lüüa.

Ma ei tea, miks.

Mingil päeval on teemaks Padova ja mingil päeval loodetavasti uus kaasaegse kunsti muuseum,

ja vanad ootavad ka järjekorda, brr.

Täna on kodune õhtu, igatsen väga glögi järele ja üritan end petta imemahlaste klementiinidega, uni on paks ja klaviatuur nüüd küll eesti oma, aga seda ainult salaja.

Varsti ehk saab saia Eestist toodud metsmaasika moosiga ja siis tahan taas Montaillou'd lugeda. Minevik on lihtsalt liiga...

Nagu siin linnas. Esimest korda märkan, kui vanad need majad TEGELIKULT on. Uskumatu.

Substitutes

This is a backup and I`ll use it as long as I get viiuldajake back on track.

I hate this french keyboard.

:::
Minemise päeval leidsin end mitmetest tühjadest kohtadest. Kinos, näiteks - Cinamoni suur saal, doktor Parnassus ja kuus inimest. Lennuk Frankfurdist Veneetsiasse, istusin 20. reas, minu ees istus täpselt 1 inimene. Kesköine buss Marco Pololt Piazza di Roma'le - mina ja bussijuht. Lohistasin ennast ja oma kotti mööda tuttavat rada Strada Nuova poole ja kusagil ei olnud algul jälgegi lubatud kõrgveest ehk aqua altast - esialgu, aga õige pea märkasin mõnede poodide uste ees olevaid põlvekõrguseid metallist plaate, vastutulijate kummikuid ja keset tänavat oma aega ootavaid kõrgeid platvorme.

M oli jõudnud samal päeval Prantsusmaalt, ent hoidsin teda siiski oma lobisemisega üleval. Eesti kell oli neli, kui ära vajusime.

Hommikul läksime põhjaservale mägesid vaatama, võtsime möödaminnes ühe kohvi ning seejärel suuna Castello linnaosa poole, kus elasid üdini veneetslased oma mõistmatu kuumakartulikeele ja vaikiva Arsenaliga. Teretasime lõvisid ja ei mäletanud Arsenali väravat kaunistavate kreeka jumaluste nimesid, nii piinlik. Müürist eendus Dante pea, millel istus tuvi. Sellel istuvat alati tuvi.

Ütlesime tuvile ka tere ja jätsime selle militaarkantsi peagi selja taha.

Kui me Giardini juurde jõudsime, oli päike minu jaoks juba liiga ere ja silmad väsinud. Jalutasime hooajaks hüljatud Biennaali maastikel - kiiruga suletud paviljonid, Prantsuse, Kanada, Tshehhoslovakkia, USA, Venemaa, kõikjale laokile jäetud materjalid, kruusahunnikud, punutud toolid, telekas, müügiletid ja külmikud, kohe suve tulles on see räämas pilt kadunud ja elus.

Mul ei olnud veel fotokat.

Veneetsia veebuss vaporetto viis meid mööda Suurt Kanalit kaua tagasi koju Ca'd'Oro juurde.

Alviise pakkus meile pisikeses jahedas Antique Adelaides pastat merikarpidega ja kohvi-mousse'i. Olin vahepeal Eestis jälle veinijoomise ära unustanud.

Kõik ettekandjad olid tol päeval blondid ja lokkidega.

Astusime M'i teisest kodust läbi, seal (loomulikult) ei võetud saapaid ära, mind ajas nii närvi. Mery koer Margo ajas mind Liisbeti järele igatsema.

M läks tööle ja ma jäin koju õppima ning isegi tukastasin hetkeks - reisist oli ikka veel välja puhkamata. Pärast kümmet lonkisin Adelaidesse, sõin ära kõik nende ülejäänud toidu, lasin end veiniga joota ja ootasin õhtut, mis koosnes mitmest suurest koerast, hunnikust musti riideid kandvatest 30ndates itaallastest ja õigupoolest mitte millestki. Nägin veel ühte kodu, see avanes siinsamas kõrvaltänavas - seekord üllatavalt ilma ettevalmistuseta ehk ilma mingi esiku või trepita, otse tänavalt sisse astudes.

Ei haakunud otseselt millegagi ja olin ikka veel uskumatult väsinud.

Kell kolm öösel istusid M'i teises kodus kaks malet mängivat meest, koerad jagasid suurt konti ning mina ei jaksanud enam olla.

Järgmisel hommikul avas M 9-paiku aknad ja ütles, et aqua alta parasjagu läheb.

Komberdasin lühinägelikult aknale ja mulle näis, et vesi oli elus, ta oli inimestele kättemaksuks alla tänavale sülitanud hunniku poolseeditud prügi ning suundus nüüd pahaselt kohisedes tagasi laguuni.

Liiga varsti hakkas M mind voodist välja rääkima. Olime maganud vaevu kuus tundi.

22 Detsember 2009

Anime ja porno (eros ja agape?)

Eile öösel kell 1 istusin köögis ja lasin E'l oma juukseid lõigata. Suurte oranžide kääridega. See oli nii hirmus, ma jõin üpris vaikselt kuuma glögi ja kuulasin, kuidas ta vahepeal omaette sõimusõnu pobises. Me mõlemad kartsime lõpptulemust nagu tuld.

See oli väga tore. Kahjuks lõime kukla puhul põnnama.

Täna käisin mööda linna ringi, kleepusin erinevate inimeste külge ja korjasin neilt kingitusi kokku. Geišalt ökopoe vaba valiku, VP'lt massaaži ja valsi ja piparkookide kaunistamise ja naeru, E'lt piparkoogid (ametlikult kingid jäid eilsesse. need ei loe. või loevad - toatermomeeter näitas täna 13 kraadi. olen poole kohaga eskimo!) ja veel natuke naeru? Varsti jõuavad kaksikud, mul on pooleli nende jõulukingitus, ning pooleli on muidugi lugematu hulk suuri tegusid, aga viimased päevad on seoses hooaja lõpuga möödunud pidevas uimas ja lihtsalt olesklemise tahtmises ja ma sõidan sellel tahtmisel veel pisut,
sest me oleme teeninud rohkemat kui ainult ühe puhkepäeva, ma olen täiesti kindel.

Eile ehitasin ka barrikaade juurde - ostsin kaltsuvaipu, katsin draakonitega oma ukse ja püüdsin väga mööda elada sellest, et vetsutorud täielikult ära külmusid ja teiselt korruselt kõik esimesele korrusele jõudis. Mingil hetkel lõid nad keldriukse sisse ja mingil hetkel kandsin pangega solki, aga all in all ei pidanud siiski kodust välja minema, nii et lõpuks olid ahjukartulid ja heeringas ja eelmainitud ennesöökijoodud glögi (haa).

Praegu on filmide laine kestnud üle kuu aja. Reaalses elus olen nii ja naa, mõlemad punktid üksteisest väga kaugel. Mulle meeldib, kui hoolitakse, mitte ei muretseta.

Ja nii on.

update: Viiuldajake teadmata ajaks maas. Püüan uue baasi üles seada jaanuaris. Seni otsin tähelepanu Veneetsiast.

Kogu maailma tähelepanust ei oleks mulle veel küllalt.
Häid...

viiuldasin kell 17:32

21 Detsember 2009

lugesin vanu kirju, oo,

kes oleks võinud arvata, kui kirglik ma oskasin olla aastal 2002?
ja kuidas kaks aastat hiljem meie kirjade toon oli muutunud mitte vastupidiseks, vaid...
ma tahaksin osata nüüd kirjutada, nii nagu ta kirjutas siis.
ma tahaksin osata nüüd näha, nagu ta nägi siis.

ja mingid laused kehtivad siiamaani.
see tunne, mida sa minus tekitad, meeldib mulle. ka see on ühekorraga hea ja halb. (ta ütles tookord)

ma tahaksin mõtlemise pooleli jätta.

..
ja mida mina ütlesin? ja mida mina ütlesin?
..
me ei räägi sellest.
ikka veel tahaksin mõtlemist pooleli jätta.

selle saab matta une alla või täita veel viimase õppimisega, kas pole mitte?
...
mulle tundus, nagu oleks ta jätnud mu kuklale ühe möödamineva suudluse. ma otsustasin taas harjutada mitte mõtlemist, nagu tookord selle möödamineva suudlusega kõhule. kas õnnestumisel olen lõpuks mõttelage?
järgmisel hommikul otsustasin lihtsalt olla, ma enam ei jaksanud valetada või mõelda või mõtlemisest hoiduda või midagi,
lihtsalt olin.

viiuldasin kell 02:19

20 Detsember 2009

viiuldajake sai vist täis. uurin uusi ruume.
muidu olen kaine ja hele.

viiuldasin kell 23:57

18 Detsember 2009

õppisin õppisin
targemaks ei saanud
valmis ei saanud

ei saanud
või sain

viiuldasin kell 11:52

the night of studing and dieing slowly.

Tee mu suu soolaseks,

Süda sülla rõõmsamaks.

Mull on kurvastuse-päevad,

Seda kõik mu õed näevad,

Olen nii kui üksik lind,

Kedagi ei tunne mind,

'P ole mull sänni-säädijat,

'P ole mull padja-pöörajat,

'P ole mull lina-lautajat,

Teki-peale-panijat.

Pööran külje, leian külma,

Pööran selja leian seina,

Pööran kõhu, leian põhu,

'P ole leida ial ihu.

Hah. Eile käis K soojendamas. Üleeile ka. Ja üldse.

Mulle meeldivad soojendajad.

viiuldasin kell 02:28

16 Detsember 2009

lihtsalt SKIP

ma olen kogu elu olnud nii üliemotsionaalne, et see ajab mul südame pahaks. nagu absoluutselt ei oskaks kuumust väiksemaks keerata, kõik keeb kogu aeg ja värv muutub sekunditega, nutan ja asjatan ja naeran kõva häälega ja laulan ja tantsin ja mõtlen ja heitun, ja siis jälle saan üle ja ..

vaatasin alfie pilte ja läksin korraks endast välja, olin samal päeval näinud j't (Kust ma sind tean? - Ma olen alfie eks ja käisin sinuga vanasti koos naermas) ja see võibolla meenutas mingeid möödaläinud hetki, mida ei saa meenutada ilma et.

ma tean täpselt, mida ma iga hetk mõtlen, ja ma lihtsalt ei saa seda väljendada praegu, sest kõik teavad seda isegi, seda ei ole vaja väljendada.

ja see üliemotsionaalsus pole seni veel olnud mööduv, see on kestnud aastaid. nagu tol pidusel ööl üks võõras mees küsis - kas sa sellest kõigest pisut rahulikumalt ei saaks rääkida?

ei saaks, ei saaks, ma olen põleja.

aga muidu valetan end klaariks pidevalt.

viiuldasin kell 19:44

14 Detsember 2009

Vahepeal oli teater (nad kummardasid kaunilt, ent unustasid vahel küünarnukid; ja tekst on ääretult veetlev - Loone Otsa ja Anne Veldi "Carmen Aleksandrinum" Matkamajas), kino (natuke segaduses, kiirsöömas, ent mugavalt - "Mehed, kes jõllitavad kitsesid) ja muusika (kohvikulaudadega, huu, ja minu meelest päris vale kuulajaskonnaga, korraks silmad kinni aga ei suutnud vaatamata jätta Anna-Liisa kandlel tantsivaid sõrmesid - Revali Trubaduurid Rüütelkonna hoones Toompeal... mulle ei meeldinud nende A la una, aga peaaegu kõik teised lood ajasid mind hästi tasakesi hulluks).

Haflal olin üks mõtetutest tibidest, kandsin nappi ja kuldset ning lasin oma jalale hennamaalida paabulinnu. Ma ei tohi unustada seda õhtul pildistamast.

Õhtul Toompealt lumes alla libisedes kohtasin koera jalutavat paarikest ja järgmisel hetkel oli härra selili maas. Oh naeru.

Täna oli päike, appi, appi, ma lähen püüan ta kinni.

viiuldasin kell 12:53

11 Detsember 2009

We were out, the night was filled with adrenaline again, our eyes burnt and people took notice. First the two old russians in the pub, then the weird gay'ish guys in the other pub (gay pub, if I am honest), then the one with the tattoo, ooh he was captivating, but in the end it was just the fat taxi driver and me smoking the third cigarette of my life and coughing my way through the dog walk.

It was liberating for one night, let me consider it again tomorrow.

I think I should notice more.

viiuldasin kell 03:00

09 Detsember 2009

Outnumbered. Outgunned.

Maybe I did sleep tonight, nobody knows. I was not thinking about the premiere any more and I was definitely not thinking about the coming week, not yet.

Later it was Sin City and mandarins.

viiuldasin kell 21:23

Võibolla magasin, keegi ei tea, paar tundi nagu oleks olnud unesid ja jutuajamisi, ja siis ma juba avastasin, et mul pole tänasest päevast edasi märkmikus mitte ühtki pidepunkti, otsekui oleks eile olnud viimnepäev ja peaks ma nüüd oma ülejäänud eksistentsi organiseerima hakkama. Kuni 26. detsembrini, ent siiski.

Hommikul murdus üks ninaluu ja etenduses läks üks käeselg, üks põsk ja üks torupill. Juttude järgi küünistasin käeselja veriseks mina isiklikult ja kõrvakiil oli ka minu poolt... ent sobivas kohas. Akustika oli imeline, publikut oli ehk veidi vähe, tunne oli nagu uppuval laeval ja vastukajad olid ootamatult positiivsed. Ka sellistelt vaatajatelt, kelle arvamusi tavaliselt kardan ja armastan... aga praegu korraks ma ei taha mitte midagi, ma ei tee mitte midagi, ei mõtle mitte midagi,

Olevikus püsimine osutus lihtsamaks, kui eile õhtul olin ette kujutanud. See niiväga sõltub sellest, mida sa teed.

viiuldasin kell 15:18

04 Detsember 2009

Uned olid head ja soojad, kaevasin ennast tekkide alla ja kuuldavasti küünarnukitasin, nüüd on üks proov, tainategu, üks koosolek, üks kohtumine ja suur pirukategu ja ma saan terveks.

Kas täiskasvanutel ongi elu aeg see tunne, et see, kuidas nad väiksena "suure inimese" tunnet ette kujutasid, on kättesaamatu miraaž?


viiuldasin kell 14:23