mis ma tegelikult öelda tahtsin...

hingake sisse
hingake välja
üleminek on jälle, kuud vahetuvad
hingake sisse
hingake välja
kõik on kiire ja aeglane ühekorraga
kuulake
me ise oleme kiired ja aeglased ühekorraga, ja toimivad, ja vastupidavad,
aga ei märka seda üldse
natuke lühinägelikud ja natuke ninapidi iseenda asjadesse surutud
väga tihedalt ja enda meelest või päriselt huupi elavad
hingake
silmad võib kinni panna

jaajaajaa. kus sa oled? rahutus ei lase olla.
---
Kohtusime taas Mustoneni, Rummo ja produktsioonitiimiga morbiidsetel teemadel. Kas on tõesti võimalik ilma stsenaariumi, muusika ja paikapandud etenduskuupäevadeta loota, et saan novembris 20 inimest kokku ning nendega proove alustatud? Kui ma mingi hetk Tee Kuubis inimestele sellest kaevan, siis naeravad nad mulle näkku ja võibolla 3 inimest ütlevad jah - ning need kolm on juba ette kümnekordselt overbooked.

Seesama Surmatants või Elutants, see käib põhimõtteliselt kogu aeg, ole ainult mees ja pane üks vana taksikoer kargama.

2011. aastal on tulemas muidu juba ka 2? 3? teiste tehtud Surmatantsu, ma tean üksikuid koosseise, aga mitte lavastajaid. Tuleb saksalik aasta vist.

Itaalia. Ma pakun, et nad ei tantsinud kunagi Surmatantsu Itaalias. Seal oli selleks liiga palju tomateid, viigimarju ja veini.
Tomatid teevad rõõmsaks, noh. Viigimarjad teevad teadagi mida.
---
Mitte et kõik etenduskuupäevad ühte ei langeks, räägime aasta pärast jälle.

Sleep

Actually we had been sleeping strange that night, i might have been kissing his shoulders occasionally, or was I dreaming? He kissed me later, I was already asleep, and after I laid awake in his arms (how did I get there?) for some time, eyes wide open to the ceiling, in a warmth that was dreamlike, literally, because it was still (again) a dream. He had stayed, it was singing inside me and there was no thought that counted at this moment, things can be rather simple at moments when one let's them to be... I miss this dream secretly, but softly. How strange.

mu koeral on halvad pühapäevad

Olin ärganud kiriku alguste aegu ja asusin tööle pooleks "Salt'i" ja hiljem "Õpipoisiga". Lissul oli väga halb päev.
Mõne tunni pärast igatsesin väga hommikusöögikaaslase järele, N, M, G, keegi polnud kättesaadav ja Lissu polnud minuga nõus nurgabaarinigi tulema.
Sõin omletti vabaka all Petit Paris's ja meenutasin Pariisi - tõepoolest, aja kulgedes muutub ta mu mälestusis üha romantilisemaks, kuigi olin seal vaid põgusalt töö asjus ja toona tundus see mulle kõle ja asine.
Vajaksin väga üht Pariisi-reisi muuseumides käimiseks.

Õhtu lõpuks olid tantsukirjeldused esitatud, kunstnikele, koreograafile, projektijuhile ja režissöörile kirjad saadetud, mingid rahad taas makstud ja sekka naerdud ka ning õnneks algas järgmine päev Lissu jaoks küll vara, ent väga hästi.
Nüüd ootab suur hulk tegemist, ent kimbutab uni.
Tahaks veel jaksata.

seljavaluga rõõmus laupäev

M oli tulnud hommikul ja pauguga, ma ei olnud midagi kuulnud, aga 7-paiku näitasid tema põrandal vedelevad üleriided lustlikult tema strippivat teed voodini. Saatsin E rüütellikult rongijaama, see tundus täna kuidagi eriti loogiline ja lihtne ning edasi magasime vaheldumisi poole päevani erinevaid õhtuid välja, või võibolla kogu nädalat, kus oli olnud palju infot ja palju loomist.

Seejärel võtsin kätte ja tegelesin mõned tunnid paljude asjadega, mis järgmiste kuude või aasta jooksul mu aega/elu võiksid sisustada ja see tegi hea tunde,
kuid selle suure seljavaluga võib tänase sirge olemise soovi küll pikalt saata.

Suhtlesin inimestega, mitmega minevikust, nii hea oli. Nüüd Gree'ga õhtut, mööblit, söödavat püüdma. Neil on viimased 2 nädalat Eestis.

Ja seejärel jään ilma päris paljudest olulistest isikutest, jälle.

Aga muidu imestan.

Üle elatud aeg

Hommikul ärkasin enne 7, sest E tegi köögis kohvi ja mul oli halb tunne. Istusin suhtlemisvaeselt aknalaual ja unistasin normaalsest madratsist, või rahast selle jaoks, või mõlemast. S ärkas ja mingil hetkel ma vajusin tagasi voodisse. Nad panid end sõiduks valmis.

Magasin valusalt ja kurvalt ja kaua, liiga kaua, aga ilmselgelt oli madalrõhkkond ja pühapäev. L ei suutnud enam ise väga liikuda, ma pidin ta nii diivanile kui ka tänavakividest üles aitama ning ta enam ei otsinud lähedust.
Õhtune väljaskäik toimus ainult lähima murulapini ja tagasi.
Andsin talle viimase süldi ning hakkasin taas suvalistel hetkedel nutma, ent mu peas tagus kaks asja, kaks teadmist, ma ei suutnud neid enam üksteisest eraldada ning nad mõlemad olid üksinduse ja kahjutundega seotud.
Gree ja A käisid lõunal (pakkusin hommikusööki) ning õhtul (pakkusin öösööki) ja mingid tööd ja suhtlused ja olulisused ja rahaasjad said tehtud.

Vajan õnne.

jällenägemist

lalalalabiilne, rahunesin maha ja muutusin uuesti ilusaks, kas nüüd on sentimeeter juures?
vahel on kõikvõimas tunne, teate. ja lihtsalt hea.

inimlikkus, kahju

appi, appi,
Vana madli tuli korraks tagasi, ja ma pean oma sõrmed ükshaaval oma kinnisideest lahti kangutama ja laskma endal kukkuda,
nii kohutav on ennast jälle kohata ja ära tunda.

Ei, ma ei suudaks neid korraga näha, ja võibolla pean suutma. Miks ma pean suutma asju, mida ma ei suuda?
Sest lõpuks me vist suudame neid.
See ei ole minu arusaam kasvamisest.
See on minu arusaam kasvamisest.

Miks meil elu jooksul nii palju "tarkusehambaid" peab tulema? Miks need on seotud just lähedaste inimestega?
appi

kontsadega päevade erinevustest

võibolla jõudsin eile palju rohkem ära teha

aga tänases päevas oli naeratusi
ja salaja taas ootamine

kontsadega päev

Ma olen vist ringiga tagasi Tallinna jõudnud, võibolla paar päeva veel kogunen. Koledad inimesed vahelduvad ilusatega pidevalt.
Proovid algasid ja etendused käivad, ma peaksin jõhkralt töötama, hah.

Ma hakkasin jälle ootama, iga nädal...?

tummana

Üks sõna, võibolla, see ka välja pigistatud,
tänan ja palun, silmad vaatavad ainiti otse, mööda.
Ma ei mõista mitte kunagi, millal hoida eemale või ligi, millal tohib naerda või vaikida,
ma ei usu, et kunagi endale selle lubatud tordi saan kinkida.

Ma olin tahtnud öelda mingeid asju ja taas läks kõik teisiti, aga kuidas õppida seisma sellel kõikuval jalgealusel ja pidada seda normaalseks?
Head ööd, head ööd, ma lähen võtan enda ümbert kinni.

adrenaline

Heart rate is speeding up. Most of the others have reached Dagö by now, our ultimate destination for the dance festival, and oh, how many friends and colleagues I have there, and damn, how I miss them.

It was my mantra two nights ago.
I miss you so much.
I miss you so much.
I miss you so much.

I did not even understand, why it was so important to repeat it in my mind that night, but there is many things I don't understand anyway. I saw bad dreams after that, the people I missed, situations I did not miss at all, and then work, a lot of complicated and tiring work, I did not like those dreams.
But things got better after this yearning, I started to communicate with people here a little bit more, and I got to laugh several times.

I am still in Ormsö, and maybe it might have been okay to leave tonight and try to be there for Nele's and Flo's performance, but I felt I need to do this here properly. When it comes to my school work, too much has been not completed this year, too much unfinished business that I have to redo this year, so I try my best to have one done.
It is not easy here, it has not been, and sometimes I have forgotten my task, but I have been a very good girl,
and by that I mean a Very Good Girl, proud to myself and stuff. The one who hides her yearning very well and almost does not crave for something else on every moment. The one who lets the heart rate speed up, but who does not show it, just knows it. The one who does not yawn in public and the one who tries to listen. Tries to notice. Tries to focus and tries to learn...
My biggest hope is, that I am smart enough to learn from the things going on around me.
---
See selleks. Olen pidanud liiga filosoofiliselt vestlema vist inimestega viimasel ajal, ja need on olnud väga erilised väga tavalised inimesed, aga jälle (ja miks igast reisist?) peaksin oma pea korraks selgeks raputama.
Ma olen väga lahti, sulan kergesti asjade sisse ära.

See oli teine kord, kui mul kästi deadline panna, ja see oli jälle mees. Et miks ma raiskan oma aega. Aga aega, seda meil ju on? Või on see tõesti nii loetud?
Ja praegu, ja juba kaua, olen mõelnud, et aeg võib ju minna raisku, aga vähemalt olen raisanud seda tundmisele, mitte seda lihtsalt mööda saatnud.

Ma igatsen nii väga.

Islandmadli

I think I have written this before,
it sounds very familiar.

Dirt roads and blackberries, burning sun and dragonflies, low fences and stone roofs, i am reading Important Texts between juniper bushes and interviewing Cool People with accompanying red currant liquor. And sometimes I am filming my relatives working.

No, actually this is very serious, I am supposed to get graded for it.
Give me more of this islandmadli.
*
I was not talked to. Sadness in a very small way.