7.4.12

mida?

Ma jalutasin üle tuulise muruplatsi Deerpark'i puude vahel. Olin viinud Christal'ile ja Ciaran'ile trühvleid, Christal oli laenanud mulle Inglismaa-sõiduks imeilusa lilla salli, millega ma end regent-ballile valetasin, ja Ciaran oli päästnud mu oletatavasti surnud vana sülearvuti-telliskivi, koos kõigega, mis selles ka poleks, ning tõenäoliselt seda veel kümme korda võimsamaks vuntsinud. Trühvlid olid tumeda šokolaadi, mee, koore ja tšillipulbriga (what a messy affair! nagu ma endale hommikul pruuni löga sees istudes pead vangutades korrutasin) ja neid üle andes olin tundnud jalustrabavat ja seletamatut piinlikkustunnet, nagu poleks üldsegi normaalne inimestele tänu avaldada.
Aga nüüd oli tuuline Deerpark'i muru, mis meenutas kummalisel kombel ammust Padise etenduspäeva, ja märkasin jälle ja jälle, kuidas majade vahelt terendas kogu linn, või õigemini selle põhjapool, sest siin ei saa korraga näha kahte halle majaderidu täis küngast ning nende vahel lohus asuvat jõge, kanaleid ja kesklinna-saarekest - vaataja leiab end tahes tahtmata alati ühel küngastest, mis jääb seega vaatele peitu.
Keerasin ülemisele kõrvaltänavale ja silmasin kahte meest nurgapoest väljuvat - dressides ja pöetud peadega, sente lugemas või autovõtmeid otsimas, näod alkoholisõpruse turseid täis - ei ole tõesti vahet, kas näed neid Võrus või Corkis, natuke teipi nina peale ja bemm istumise alla ning oleks olnud täpselt samad head jorsid...
Kõndisin läbi kirikuparkla ja imestasin, kuidas linnaküngas ilmutas end siit ja sealt, ja tuul puhus hallilt, aga hästi.

---

I did the math - an average 5 hours of study a day this week, and by now I knew exactly how many minutes I needed for reading 3, 5, 15, 45 pages of text, and I also knew that it was exactly too little hours and by far too many pages, but I cannot be upset about it, because there is only so few moments in life that we can dedicate to studying, and this is my moment to do just that.

So my days I spend perfectly alone, studying, cooking, tidying and stretching every here and then - who would have thought.
Extremely surprised in myself.

5.4.12

mitte-taimetoitlane


Kõik, kõik on ära, rändamas, ja mu õppimine tundub lõputu, ja silmad kipitavad, ja samas ma ei õpi ju päevas piisavalt palju tegelikult, sageli ei tule kuut tundigi kokku, mida ma siis teen oma ajaga?

Ma arvan, et mul on üks uus hobi, aga sellega on omaette aga, mida ma välja öelda ei kavatse.

Ootan suvemarju.


3.4.12

Hautis



oli värsket kapsast ja veiseliha ja tundus, nagu võiks teha midagi kodust...

Hiljem, üksinda suures korteris koduigatsusest krokodillipisaraid tihkudes sain aru,
kui rumal see minust oli.

Curious 2012

This year seems to be for two reasons and two reasons only: people either travel long-term or get babies. With me in Ireland traveling to England every now and then, Siim suddenly in London with entire family, Maria in New York following her dreams, Kaidi going to Cairo after spending a turbulent year all over the place, K-E sailing the world seas 3rd year in a row; L-K and Geisha with their beautiful baby boys, SK, K, A, KT, KL and maybe some more people expecting - i would consider it a rather exciting start of the rumored last year of the mankind. And I feel N would agree when considering all the love she has discovered in herself and in others.

But still I find myself dreaming of tomatoes in a smallish glass house.
I can almost smell their sunny scent.

The only things that never arrive are the letters.

1.4.12

Kui keegi kirjutaks memuaare

Selles on ainult puudu teatud geeniuse tasand, teatud surematus, muidu oleksid need lood ju nii sarnased. Lugu sellest, kuidas Max Ernst järgnes Éluardidele Pariisi ja kuidas nad elasid mõnda aega õndsas polügaamias, ja kuidas hiljem Gala Éluardist sai Gala Dali, ja Max siirdus Peggy Guggenheimiga New Yorki - oo, millised nimed! Ja lood Frederico'st ja José'st ja kõik visatud ühte hunnikusse, Euroopa täis kunsti ja sõda ja seksi ja armastust ja kunsti. Aga ma saaksin samu lugusid rääkida väga pisikesse taskuraamatusse nii paljude oma kaaslaste ja iseenda kohta, ainult et meie ei tee surematut avangardi ja ei muuda laiema kultuurieliidi mentaliteete ja maailmakogemust sellises määral, mitte pooltki, mitte kübetki, aga need lood on ikkagi samaväärselt elulised, kui kummaline seda märgata.
Ma tean nii palju lugusid, ma pean vaatama, et ma neid sassi ei aja, ja ära ei unusta - äkki mõni neist siiski saab kuulsaks, ja siis ma teaksin tekkelegende.

Surematus ja surelikkus. Kas 21. sajandil on pop-kultuuri ikoon, kirjanik, filmitegija surematu ja kujutav või esinev kunstnik enam mitte?