Sisemised kõnelused

Kui räägin kogu aeg, lakkamatult ja märkamatult, siis annab olla seal, kus olemist pole. Muidu pean taas põgenema ja kinni hoidma. Kui räägin kogu aeg, siis hakkan juba aru saama, mida tegelikult öeldakse ja ütlen; hakkan juba kuulma, mis olukord on, kuigi ei tahaks. Ei taha uuesti, ei taha jälle, ja ei saa aru, miks peakski. Ja saan aru, et ikka veel läheb kaua aega. Ja loodan lihtsalt, et jaksan seda aega siis olla, ja et märkan teha seda, mida võiks, ja tunda, ka kõike seda, mida ei või.

Nii naljakas ja nii kurb üheaegselt, aga ju siis on seda ka vaja.