Aasta keskel

Vahepeal on olnud
hambavalu, lihasevalu, südamevalu, kasvuvalu, valu inimeste pärast ja riigi pärast ja maailma pärast

Nüüd on ootus

pime päev

see päev on nii suurt põlvevalu täis, et korraks lasin asjadel hinge minna
hoiame ennast

Heartbeat

just for a moment, my breath caught,
nothing to say,
not today

vastamata sõnumid

Urus ja vähk,
mul ei ole midagi öelda selle kohta, et sind piisavalt ei näinud, sest pole sind ju aastaid näinud. Oled teiste näha.

Ei, mitmuses. Oleme kõik kellegi teise näha.

Eesti on surnud, elagu Eesti!

neid asju tuleb järjest juurde,
ma pean järgmisena õppima endale andestama, et ma olen üks osake rahvast, kes kunagi ei protesteeri

üks osa maailmast, kes laseb maailmal sellisena juhtuda

Unustatud paroolid : forgotten passwords

Hiiumaa vaarikad, Tallinna suudlused, Haapsalu naer, Illi vihm, Tartu vein,

Inimesed ja tegevused väga ilusas sümbioosis.

Nagu ka osavus ja kobadus.

Elu maitseb väga hästi sel suvel.

...

Life tastes so good this summer.

Mehed maikades

Ma ei tea, flirt tehnoloogiaga, maskuliinse aggressiooni pidev poolikult lahendamine, seksuaalsus tööstuslikus materjalis ja vormis. Laura sõnade järgi pidev enneaegne ejakulatsioon, aga minu meelest just see toimiski. Kuidas muidu põhjendada kostüümiks valit ja märjaks kallat maikasid, punaste saapapaeltega kirsasid ja kinniteibitud käelahast (duši all kukutud). Minu meelest kui sisu juba käsitleb allajäämist, siis miks peaks vormis see allajäämine olema "puhtalt" välja töötatud? See oleks ju vastuolus iseenda poindiga.
Mulle hakkab järjest rohkem tunduma, et niipalju kui ka etenduste sisulised ning vormilised teostused  küsitavusi tekitavad, TEGELIKULT on nad alati juba alateadlikult täpselt see, mis antud teems käsitamine oma lahendamiseks vajab. Et nagu kasutuks muutub üldse teostuste üle muljetamine, pigem võistlen iseendaga, et kui palju või mida ma ühes etenduses üldse näen või märkan.

Mulle meeldib.

Tee veetlus

Ma arvasin korraks, et näen topelt - võõras, tegelikult tuttava näoga S oli mõneks ajaks nagu Orla koopia, koos habemepiiri ja soojade silmadega, ainult trumm puudu. Ta istus mu ees ja ma püüdsin pead selgeks saada, kõik oli korraks viltu ja kusagil teises dimensioonis. Isegi mõõt, ja kuidagi kõneviis, Sighisoara tuled läksid kuskil mu peas põlema.

Väsin kiiresti ja kõhuvalud on tagasi tulnud, ma ei taha viriseda, sest nii paljud on päriselt haiged või väsinud, aga ikkagi endamisi virisen. Igavus, mis eelneb enese toimima lükkamisele? Ma loodan.

Lapsed, noored ja juhendajad on ootuspäraselt tublid, tantsitakse nii nagu jaksatakse ning särad on silmis. Hindame ootuspäraselt karmilt, sest statistiliselt peavadki lõppu jõudma vaid vähesed. Targad treenerid/autorid/lapsed saavad ehk aru. Või nagu E ütles - nad peavadki kõik sind vihkama, selleks sa seal oledki.
Kas on siis ebaaus, et ma nende liikumisest hoopis nii palju naudingut saan?

Hõõgvein ja kõrvitsaseemned

Homme algab tuur. Mulle meenus täna üks kord, kui ma tõeliselt tundsin, et sain meeskonnale midagi anda, aastaid tagasi ja juhuslikult, kummaline ja hea ühekorraga meenutada.

Mulle meenusid, nagu iga päev, mingid näod ja nimed, kelle võiksin juba ammu maha panna ja lipata, kas siis nendega koos või neile lehvitades.

Tuba, elutuba, köök, vannituba, kütmine, nõudepesu, oliiviõli, kookosõli, kikerherned, puukuur, muusikad, tunnid, särgid, villaseid sokke on alati liiga vähe, ja inimesi tahaks tohtida rohkem vaadata, aga ma ei teagi, mis ei luba.
Rohkem nautida, aga viimasel ajal pigem naudin ise.

--
Mulled wine that I needed to finish today before starting the lessons to be more considerate. Please teach me.

M.T. (MA)

It was not easy, and I did well under the circumstances, and felt the want to continue.

I gave a class yesterday that reminded me of something else, someone else, unknown. There are moments when I am using my back as feels right.
I love how time stops and jumps while I work.

Going to tour Estonia for some weeks and have a crash course on polite and useful feedback giving. I hope all parties will survive.

soreness

There are several workshops I need to prepare for in coming weeks, as well as the thesis presentation, as well as my daily job, and I feel too vague and hazy and lifeless for any of this, except for when interacting with people directly. It is all too familiar, the weight of the mornings, the boredom of the days, the never ending struggle to keep myself going for myself, not merely for others, which is so easy. These days I know I never grew up.
Familiar and strange at the same time - I have thought myself to be a generally positive person, only to notice all those times when I am not. I love people, at least some, I think, but I really need to learn to love me enough to not bore myself to apathy.

Somewhere I am missing some music.

uhh

mul on varvastes kodune tunne

ma ütleks, et ma olen rahulik, kui mind ei häiriks banner reklaamid sotsiaalvõrgustikes ja halb muusika laste raadiotes.
ei, marta kuulab ainult elmarit, mis on võrratu, nii kaua kuniks see kestab.

ja 'les miserables' lõputu suur plaan.
ja iseenese võimetus voodist välja ronida, isegi kui ma olen näiliselt asjalik.

samas, mõned üksikud kutsed teevad NII PALJU rõõmu.
inimesed üles-alla.

igatsen mõnesid kõnelusi.