28.6.10

(actually)

i would like to remember these things later,
but you see, you cannot just write down these things,
you can't just line up the details and facts and think it would be enough,
one cannot grasp those flyby colors of the emotional backgrounds of the words or movements or landscapes,
the flyby feelings you could never name or put into words,

and the sun might start to rise in a new city and you might have a perfect sentence rising up from somewhere,
but it simply does not compare.
nothing compares,
nothing measures up for the real thing,

because of the rawness
because of the speeding up of the heart beats
because of the multi-stereo of the bird song or car noise
because of short memory?
because time and moments slip away and yet taste so good (sad? intense? stupid?)
that you never need wine any more

i never needed wine
---
iseendaga rääkimine kõikides hetkedes, mis parasjagu toimuvad, kas pole see naljakas, eks ole?

wtf rollercoaster

it is crazy, how up and down things can be on one single moment. i wish i would have some control over it, but then it would not be called life, wouldn't it?

i thank the heavens for this weekend, i needed that.
---
palju pisaraid ja naeru, ja naeru ja pisaraid, lõpuni, viimaste tundideni välja, nad hoolivad minust ja ma suurt ei hooli endast,
sest see on elu.
aga ma hoolin elust, nii et tule ja tantsi minuga.

25.6.10

ära

ma olen seda juba sada sissekannet järjest öelnud, ma lihtsalt ei viitsi enam.
---
this sadness does not go with this summer.

20.6.10

Vihm

Ma ei mäleta, millal vihmad algasid. Väga erinevad, vahel valavad ja vahel peaaegu udu, päikeses oli ka alati vihmalubadus.
Nad on kummalised praegu, ähvardab justkui midagi suurt, aga siis ikkagi hoiab tagasi, nagu ei näeks lõplikult põhjendust paduks, nagu oleks alati kusagil mingi päikeselubadus.
Või nagu võiks see sadu olla lihtsalt maa suudlemine.

Ma ei mäleta, millal need vihmad algasid, sest see juhtus... kauem tagasi. Neid on nii kerge unustada, iga vähemagi pilveauguga, igal hetkel kui näha vaid sõrmeotsatäis sinist ja ma kohe pole hall,
vihm unub ja lombid näivad lõbusatena ja ei too mõttesse eelmisi ja järgmisi hetki,
mis meenuvad alles siis, kui jälle sajab.
Või ei meenu siis enam midagi, sest käsil on just praegune sadu, olgu ta siis tagasi hoitud või vabaks lastud või salajane

ma ei oska enam mitte kuidagi olla
ma ei oska enam mitte midagi tunda
ma oskan ainult igatseda

19.6.10

ahjaa

poole aasta ja 5 reisi jooksul pole olnud ainumast korda, kus tagasitulekuga poleks tekkinud mingi jama. kaks varianti, ma pean kas lõpetama reisimise või mitte tagasi tulema.
(madli, oota, oota)

muidu olen vist hopeless, ei tea.

15.6.10

Vihm Uzes'i r6dul

Olen j2lle mingi mystilise klaviatuuriga riigis ja miski peale bloggeri ei t88ta.
Oh, well.

--
So it was 6 o'clock in the morning and I was sitting inside big red EMT bubble in the airport taking pictures of myself because i had not looked like this a very long time. A year, or many? I did not really see the present, being awfully busy with remembering what was going on a couple of hours ago,
and in this state i stayd for all the day:
2,5 hours to Munich
7 hours of waiting
1,5 hours to Marseille
2 hours to Uzes

and i let it go sometime during the dinner in the blue tent in a park just next to the million dollar view.
But it came back when we were watching the first performance.

Oh, how i wish you were here.

8.6.10

what's wrong with this picture?

ma lugesin jälle aeglaselt kümneni ja miskit ei muutunud, kõik jäi täpselt sama halvasti.
oli olnud üks täiesti normaalne päev ja nüüd tuli ainult oodata, et kusagil tõusev päike teeks taeva taas pisut heledaks, et saaksin läbi linna teise koju jalutada.
olin koeral juba liiga kaua oodata lasknud.

aga rebaste kompositsioonitöödes meeldisid mulle mõned tahtlikud või tahtmatud kompavõtted ja paar musikaalset esitust. kohalolu, isegi juhuslikkuses, päästis ka asja. aga mitte iseenese liiga tõsiselt võtmine.
ise olen meie I kursuse tööd ammu unustanud, eks see oli midagi hirmsat.

mingid on katki ja mingid on väsinud ja mingid ootavad, olen natuke kõike ja jaksan oodata lõputult.
jaksan küll, isegi kui ma täna öösel seda korraks ei usu.
jaksan küll.

7.6.10

rrrrr

kalts, ja seljavalu, ja igatsus.

1.6.10

Sadness

the days of no food and no breath are back again, oh how I hate those and love all the same,
as long as I have time to walk my dog.

as long as I have time to walk my dog.