ja mul pole ikka veel kevadkingi ja vist praegu ei saagi olema. Kõikide ilusate hinnaklass on tuhande ringis.
Nii kurb.
Aga see kaotatud päev on palju, palju kurvem.
AHHHH THIS IS ALL SO GOOD
9 months ago
31.5.10
29.5.10
kohad
See oli nädal tagasi, ma võtsin endale pool päeva Viljandis, sest ma sain.
Kogu aeg oli lubanud külmaks minna ja üldse ei läinud, sääsed olid tigedad ja aeg seisis nii paigal, M-L ehitas endale minu sallist telkoffice'i ja mina keerutasin vahelduseks poisid ning vahtisin taamal lossivaremetes ehitajaid. Hiljem püüdsime paati varastada ning leidsime RM, keda ma algul ei tundnud ära ja hiljem ikkagi kartsin, ma olen teda nüüd juba palju aastaid kartnud.
M-L ei kartnud teda.
Otsisime mingil tänaval sireliõitest õnne ja puumajad lõhnasid mineviku ja tuleviku järele üheaegselt.
Kuidagiviisi meelitasin teised kauemaks jääma, ja kuidagiviisi kordasin mõne tunni tagust lossiringi uues koosseisus ja me naersime oma varjude üle. Selles päevas olid päris paljud asjad olemas.
Järgmisel päeval mängisid linna keskel trummid, aga ma sõitsin Jõgevale, kus olid pikad pruunid minevikuvarjud ja 32 kraadi kuuma, ma olin kohkunud. Ma ikka ei teadnud, mida ma valesti olin teinud, ja tol päeval ma ka ei küsinud seda, ma olin nagu ma olin. Ma olin, kes ma olin, või üks variant nendest, ning mul oli veel parem meel oma koera näha, kui olin arvanud.
Saun oli vajalik ja rahulik. Neil on raske hetk, see lõppude aeg... mõned põevad seda kaua, kui ma õigesti mäletan.
Mul oli millestki väga kahju ja millegi üle väga hea meel.
Järgmisel päeval Elva lähedal näitasin lastele, millest kasvavad maasikad ja lubasin neil osje maa seest välja tõmmata. Rohisin kuidagiviisi ära pool lillepeenart ja harjusin sääskedega. Lissu üritas ka lillepeenart rohida ning väga raske oli talle selgitada, miks mina tohin ja tema ei tohi.
Esmaspäeva hommikul ärkasime kella viiest, peaaegu, ja sõitsime Rohukülla, kus oli torm. Ma olen päris palju merd sõitnud, aga see tundus päris lohutu, ja pisikese Harilaiu peal läksid mitmed näost roheliseks,
aga keset merd oli äkki rahulik. Ja Kärdlas oli äkki päike.
Filmisime tantsupeo tantse, tüdrukud olid nii ilusad, ning laenutasime auto.
Järgmised 24 h tegin täiesti tavalisi asju, mida ma alati Hiiumaal teen, ning see on täpselt nii hea, et ma ei kirjuta sellest.
Hommikul rääkisin oma imelikust unenäost ja kogu järgmise päeva oli päike, mis läks minema alles taas merel olles.
Ma arvan, et ma jäin iseendast Hiiumaale maha, aga see pole üldse halb.
Võibolla jäi sinna midagi maha juba suvel 1985, kui esimest korda seal olin. Juha ja Maive küsisid minult päris kimbatuses, et miks inimesed seal käivad, et mida me seal otsime?
Mmmm.
Peaasi, et ma peagi jälle telgede taha saaks.
Kogu aeg oli lubanud külmaks minna ja üldse ei läinud, sääsed olid tigedad ja aeg seisis nii paigal, M-L ehitas endale minu sallist telkoffice'i ja mina keerutasin vahelduseks poisid ning vahtisin taamal lossivaremetes ehitajaid. Hiljem püüdsime paati varastada ning leidsime RM, keda ma algul ei tundnud ära ja hiljem ikkagi kartsin, ma olen teda nüüd juba palju aastaid kartnud.
M-L ei kartnud teda.
Otsisime mingil tänaval sireliõitest õnne ja puumajad lõhnasid mineviku ja tuleviku järele üheaegselt.
Kuidagiviisi meelitasin teised kauemaks jääma, ja kuidagiviisi kordasin mõne tunni tagust lossiringi uues koosseisus ja me naersime oma varjude üle. Selles päevas olid päris paljud asjad olemas.
Järgmisel päeval mängisid linna keskel trummid, aga ma sõitsin Jõgevale, kus olid pikad pruunid minevikuvarjud ja 32 kraadi kuuma, ma olin kohkunud. Ma ikka ei teadnud, mida ma valesti olin teinud, ja tol päeval ma ka ei küsinud seda, ma olin nagu ma olin. Ma olin, kes ma olin, või üks variant nendest, ning mul oli veel parem meel oma koera näha, kui olin arvanud.
Saun oli vajalik ja rahulik. Neil on raske hetk, see lõppude aeg... mõned põevad seda kaua, kui ma õigesti mäletan.
Mul oli millestki väga kahju ja millegi üle väga hea meel.
Järgmisel päeval Elva lähedal näitasin lastele, millest kasvavad maasikad ja lubasin neil osje maa seest välja tõmmata. Rohisin kuidagiviisi ära pool lillepeenart ja harjusin sääskedega. Lissu üritas ka lillepeenart rohida ning väga raske oli talle selgitada, miks mina tohin ja tema ei tohi.
Esmaspäeva hommikul ärkasime kella viiest, peaaegu, ja sõitsime Rohukülla, kus oli torm. Ma olen päris palju merd sõitnud, aga see tundus päris lohutu, ja pisikese Harilaiu peal läksid mitmed näost roheliseks,
aga keset merd oli äkki rahulik. Ja Kärdlas oli äkki päike.
Filmisime tantsupeo tantse, tüdrukud olid nii ilusad, ning laenutasime auto.
Järgmised 24 h tegin täiesti tavalisi asju, mida ma alati Hiiumaal teen, ning see on täpselt nii hea, et ma ei kirjuta sellest.
Hommikul rääkisin oma imelikust unenäost ja kogu järgmise päeva oli päike, mis läks minema alles taas merel olles.
Ma arvan, et ma jäin iseendast Hiiumaale maha, aga see pole üldse halb.
Võibolla jäi sinna midagi maha juba suvel 1985, kui esimest korda seal olin. Juha ja Maive küsisid minult päris kimbatuses, et miks inimesed seal käivad, et mida me seal otsime?
Mmmm.
Peaasi, et ma peagi jälle telgede taha saaks.
20.5.10
touchy
mingid klassikalised emo-küsimused tänasest koolituspäevast ja üldse,
am i good enough jne,
kuidas need sõnad olidki?
ma ei hoia mõtteid tahtlikult salajas, aga nad on pigem omad,
nii et ma ei ütle neid välja,
aga käed tõusevad täiesti iseenesest, mul ei ole mingit kontrolli.
ja kui ma püüan kontrollida, siis see tundub lihtsalt rumal.
praegu pole vaja.
am i good enough jne,
kuidas need sõnad olidki?
ma ei hoia mõtteid tahtlikult salajas, aga nad on pigem omad,
nii et ma ei ütle neid välja,
aga käed tõusevad täiesti iseenesest, mul ei ole mingit kontrolli.
ja kui ma püüan kontrollida, siis see tundub lihtsalt rumal.
praegu pole vaja.
18.5.10
plural
You can love me or not
but either way I've got to wake up to face another day tomorrow morning
külmkapp sulatatud, check, pestud, iu, check, põrand pestud, iu, check, pool toa põrandat, vaibad välja arvatud 2 äärmist, ei jaksa jaksan küll, madrats pole õnnelik, hallitab? iu, pisikeste pisikeste asjadega, mis kuhjuvad kõikjale, ei jõua täna tegeleda,
korraks unistasin sellest, et mul oleks asjad tehtud. tehtud, TEHTUD, tehtud, et ma saaks olla ja mõelda, et ma olen ära teinud selle ja tolle ja kolmanda ja siis hakata järgmisi asju tegema, mitte enam põdeda eelmiste pärast.
nii hea oli korraks sellest unistada.
but either way I've got to wake up to face another day tomorrow morning
külmkapp sulatatud, check, pestud, iu, check, põrand pestud, iu, check, pool toa põrandat, vaibad välja arvatud 2 äärmist, ei jaksa jaksan küll, madrats pole õnnelik, hallitab? iu, pisikeste pisikeste asjadega, mis kuhjuvad kõikjale, ei jõua täna tegeleda,
korraks unistasin sellest, et mul oleks asjad tehtud. tehtud, TEHTUD, tehtud, et ma saaks olla ja mõelda, et ma olen ära teinud selle ja tolle ja kolmanda ja siis hakata järgmisi asju tegema, mitte enam põdeda eelmiste pärast.
nii hea oli korraks sellest unistada.
16.5.10
9.5.10
Ei läinud nädalatki
Ma olin kogemata taas laupäevasel kiirvisiidil Lõuna-Eestisse ja pillasin vahepeal koera Jõgevale maha. Tartus tuli välja, et tööandja oli kuupäevad sassi ajanud ja mul polnudki vaba päev.
Aga midagi polnud seekord teha, leidsin enda asemele kellegi teise ning läksin ise ikkagi metsa,
sõnasõnalt.
Metsas oli 8,5 tellerit ning 2,5 seppa ja me jalutasime end päikese käes pooloimetuks, siis sõime end teise poole oimetuks ja kokku oli üks äraütlemata päikest täis perepäev. Päike oli tiirane ja pani kõik strippama.
Hiljem olin poolalasti ja paljajalu Illil mulla sees ja kaevasin.
Ei ole olemas suuremat õnne.
Ja siis kanasupp ja saun. Okei, on olemas ka suurem õnn. Korraks, üheks päevaks.
Aga nüüd on murulaugud kotis ja kott ammu Tallinnas keset tuba ja Tellerid ja Sepad üle vaadatud ja mõeldud, hea on olla selles peres.
Tahan juba oma vanalinna töötuppa ka. Ja see blondilugu, seda ma mõnda aega jätkan. Igas mõttes.
Aga midagi polnud seekord teha, leidsin enda asemele kellegi teise ning läksin ise ikkagi metsa,
sõnasõnalt.
Metsas oli 8,5 tellerit ning 2,5 seppa ja me jalutasime end päikese käes pooloimetuks, siis sõime end teise poole oimetuks ja kokku oli üks äraütlemata päikest täis perepäev. Päike oli tiirane ja pani kõik strippama.
Hiljem olin poolalasti ja paljajalu Illil mulla sees ja kaevasin.
Ei ole olemas suuremat õnne.
Ja siis kanasupp ja saun. Okei, on olemas ka suurem õnn. Korraks, üheks päevaks.
Aga nüüd on murulaugud kotis ja kott ammu Tallinnas keset tuba ja Tellerid ja Sepad üle vaadatud ja mõeldud, hea on olla selles peres.
Tahan juba oma vanalinna töötuppa ka. Ja see blondilugu, seda ma mõnda aega jätkan. Igas mõttes.
4.5.10
May I have this dance?
and maybe the next one after that?
Summer, cold and unanticipated, is crawling nearer, and calling and whispering, raising my heart rate with the possibility of more freedom, promising softly that things will be clearer then, and maybe even with some room to take a breath...
And things will be more voluntary when it comes and I will be away more... If I can.
If I let myself.
If I want.
Summer, cold and unanticipated, is crawling nearer, and calling and whispering, raising my heart rate with the possibility of more freedom, promising softly that things will be clearer then, and maybe even with some room to take a breath...
And things will be more voluntary when it comes and I will be away more... If I can.
If I let myself.
If I want.
Subscribe to:
Posts (Atom)
