kohad

See oli nädal tagasi, ma võtsin endale pool päeva Viljandis, sest ma sain.
Kogu aeg oli lubanud külmaks minna ja üldse ei läinud, sääsed olid tigedad ja aeg seisis nii paigal, M-L ehitas endale minu sallist telkoffice'i ja mina keerutasin vahelduseks poisid ning vahtisin taamal lossivaremetes ehitajaid. Hiljem püüdsime paati varastada ning leidsime RM, keda ma algul ei tundnud ära ja hiljem ikkagi kartsin, ma olen teda nüüd juba palju aastaid kartnud.
M-L ei kartnud teda.
Otsisime mingil tänaval sireliõitest õnne ja puumajad lõhnasid mineviku ja tuleviku järele üheaegselt.

Kuidagiviisi meelitasin teised kauemaks jääma, ja kuidagiviisi kordasin mõne tunni tagust lossiringi uues koosseisus ja me naersime oma varjude üle. Selles päevas olid päris paljud asjad olemas.

Järgmisel päeval mängisid linna keskel trummid, aga ma sõitsin Jõgevale, kus olid pikad pruunid minevikuvarjud ja 32 kraadi kuuma, ma olin kohkunud. Ma ikka ei teadnud, mida ma valesti olin teinud, ja tol päeval ma ka ei küsinud seda, ma olin nagu ma olin. Ma olin, kes ma olin, või üks variant nendest, ning mul oli veel parem meel oma koera näha, kui olin arvanud.

Saun oli vajalik ja rahulik. Neil on raske hetk, see lõppude aeg... mõned põevad seda kaua, kui ma õigesti mäletan.
Mul oli millestki väga kahju ja millegi üle väga hea meel.

Järgmisel päeval Elva lähedal näitasin lastele, millest kasvavad maasikad ja lubasin neil osje maa seest välja tõmmata. Rohisin kuidagiviisi ära pool lillepeenart ja harjusin sääskedega. Lissu üritas ka lillepeenart rohida ning väga raske oli talle selgitada, miks mina tohin ja tema ei tohi.

Esmaspäeva hommikul ärkasime kella viiest, peaaegu, ja sõitsime Rohukülla, kus oli torm. Ma olen päris palju merd sõitnud, aga see tundus päris lohutu, ja pisikese Harilaiu peal läksid mitmed näost roheliseks,
aga keset merd oli äkki rahulik. Ja Kärdlas oli äkki päike.

Filmisime tantsupeo tantse, tüdrukud olid nii ilusad, ning laenutasime auto.
Järgmised 24 h tegin täiesti tavalisi asju, mida ma alati Hiiumaal teen, ning see on täpselt nii hea, et ma ei kirjuta sellest.
Hommikul rääkisin oma imelikust unenäost ja kogu järgmise päeva oli päike, mis läks minema alles taas merel olles.

Ma arvan, et ma jäin iseendast Hiiumaale maha, aga see pole üldse halb.
Võibolla jäi sinna midagi maha juba suvel 1985, kui esimest korda seal olin. Juha ja Maive küsisid minult päris kimbatuses, et miks inimesed seal käivad, et mida me seal otsime?

Mmmm.
Peaasi, et ma peagi jälle telgede taha saaks.