Ei läinud nädalatki

Ma olin kogemata taas laupäevasel kiirvisiidil Lõuna-Eestisse ja pillasin vahepeal koera Jõgevale maha. Tartus tuli välja, et tööandja oli kuupäevad sassi ajanud ja mul polnudki vaba päev.
Aga midagi polnud seekord teha, leidsin enda asemele kellegi teise ning läksin ise ikkagi metsa,
sõnasõnalt.
Metsas oli 8,5 tellerit ning 2,5 seppa ja me jalutasime end päikese käes pooloimetuks, siis sõime end teise poole oimetuks ja kokku oli üks äraütlemata päikest täis perepäev. Päike oli tiirane ja pani kõik strippama.

Hiljem olin poolalasti ja paljajalu Illil mulla sees ja kaevasin.
Ei ole olemas suuremat õnne.

Ja siis kanasupp ja saun. Okei, on olemas ka suurem õnn. Korraks, üheks päevaks.
Aga nüüd on murulaugud kotis ja kott ammu Tallinnas keset tuba ja Tellerid ja Sepad üle vaadatud ja mõeldud, hea on olla selles peres.

Tahan juba oma vanalinna töötuppa ka. Ja see blondilugu, seda ma mõnda aega jätkan. Igas mõttes.