unustatud asjad

Püüdsin nii palju ära teha kui võimalik, ja osa kaasa võtta, mida võimalik, ja kõik maha jätta, mis võimalik. Jäin õigetest bussidest maha ja laevadest ka. Kannan pükse, mida saab kanda ainult metsas ja teel. Mul on kotist õlgadel juba verevalumid.

Igatsen oma inimesi, aga hea on korraks minna.
Kohtume pärast tähesadu.

back with positivity

surin vist ära ja sündisin jälle, nii nagu seda kogu aeg juhtub.
oli hästi eluline.

i think i am getting better

Folk Your Mother

Nutsin Viljandi järve poole suuremaks.

Ta ei olnud inimene, kellele end koledana saanuks näidata, ja mul oli sellest väga kahju.

Olukord oli äraütlemata veetlev ja õige pisut närviline
olin unustanud, kuidas jalutada, raske oli lõpetada
kõik lõppes väga õigesti

sirelitest ja särkidest

naked, nakedness, nudity, näkk

Saabusin parmude maale ja korraga tekkis võimalus end kortsuvabaks ja siledaks magada, tantsida, ujuda, vedeleda. Ma mõnes mõttes olen selle otsekui ära teeninud, suur lavastaja (võtted, kaks tuleshowd, jazzkontsert ja ajaloolised tantsud möödas) ja puha, aga vahel meenub mulle käsile võtmata kohustuste hulk ja ma tahaks lihtsalt jooksu pista, kuskile paremale, paremale poole ja alla ja metsa. Ja väikseks.

Kuskile magama, tantsima, ujuma, vedelema, lugema ja nikerdama.

Aga siis, umbes poole magamise (või ujumise või millegi) pealt hakkab kripeldama, mõtted lähevad ühte teise metsa ja korraga on rahutus.

Võibolla seda enam, et mul oli vahepeal üks nii rahulik nädal, et ma ise ka ei uskunud, töötasime kaksteist? rohkem? tundi päevas ja vajusime, öösel unedes töötasin edasi ja hommikul surin, aga nii rahulik oli, ja ma peaaegu ei jonninud, teate, kuigi suured inimesed seda nii tihti teevad...


Ma olen omadega suht sees.

keset möllu

täna õhtul pidin endale korraks meelde tuletama,
et see, mis iga päev mööda läheb,
ongi elu.

ja point peaks olema selles, et mitte lasta tal mööda minna,
või siis vähemalt püüda selle sisse jääda.

inimesed
taas meeldivad mulle liiga palju

ja see tekitab üksindust