Vihm

Ma ei mäleta, millal vihmad algasid. Väga erinevad, vahel valavad ja vahel peaaegu udu, päikeses oli ka alati vihmalubadus.
Nad on kummalised praegu, ähvardab justkui midagi suurt, aga siis ikkagi hoiab tagasi, nagu ei näeks lõplikult põhjendust paduks, nagu oleks alati kusagil mingi päikeselubadus.
Või nagu võiks see sadu olla lihtsalt maa suudlemine.

Ma ei mäleta, millal need vihmad algasid, sest see juhtus... kauem tagasi. Neid on nii kerge unustada, iga vähemagi pilveauguga, igal hetkel kui näha vaid sõrmeotsatäis sinist ja ma kohe pole hall,
vihm unub ja lombid näivad lõbusatena ja ei too mõttesse eelmisi ja järgmisi hetki,
mis meenuvad alles siis, kui jälle sajab.
Või ei meenu siis enam midagi, sest käsil on just praegune sadu, olgu ta siis tagasi hoitud või vabaks lastud või salajane

ma ei oska enam mitte kuidagi olla
ma ei oska enam mitte midagi tunda
ma oskan ainult igatseda