ma lugesin jälle aeglaselt kümneni ja miskit ei muutunud, kõik jäi täpselt sama halvasti.
oli olnud üks täiesti normaalne päev ja nüüd tuli ainult oodata, et kusagil tõusev päike teeks taeva taas pisut heledaks, et saaksin läbi linna teise koju jalutada.
olin koeral juba liiga kaua oodata lasknud.
aga rebaste kompositsioonitöödes meeldisid mulle mõned tahtlikud või tahtmatud kompavõtted ja paar musikaalset esitust. kohalolu, isegi juhuslikkuses, päästis ka asja. aga mitte iseenese liiga tõsiselt võtmine.
ise olen meie I kursuse tööd ammu unustanud, eks see oli midagi hirmsat.
mingid on katki ja mingid on väsinud ja mingid ootavad, olen natuke kõike ja jaksan oodata lõputult.
jaksan küll, isegi kui ma täna öösel seda korraks ei usu.
jaksan küll.
AHHHH THIS IS ALL SO GOOD
9 months ago
0 juttu:
Post a Comment