Selles on ainult puudu teatud geeniuse tasand, teatud surematus, muidu oleksid need lood ju nii sarnased. Lugu sellest, kuidas Max Ernst järgnes Éluardidele Pariisi ja kuidas nad elasid mõnda aega õndsas polügaamias, ja kuidas hiljem Gala Éluardist sai Gala Dali, ja Max siirdus Peggy Guggenheimiga New Yorki - oo, millised nimed! Ja lood Frederico'st ja José'st ja kõik visatud ühte hunnikusse, Euroopa täis kunsti ja sõda ja seksi ja armastust ja kunsti. Aga ma saaksin samu lugusid rääkida väga pisikesse taskuraamatusse nii paljude oma kaaslaste ja iseenda kohta, ainult et meie ei tee surematut avangardi ja ei muuda laiema kultuurieliidi mentaliteete ja maailmakogemust sellises määral, mitte pooltki, mitte kübetki, aga need lood on ikkagi samaväärselt elulised, kui kummaline seda märgata.
Ma tean nii palju lugusid, ma pean vaatama, et ma neid sassi ei aja, ja ära ei unusta - äkki mõni neist siiski saab kuulsaks, ja siis ma teaksin tekkelegende.
Surematus ja surelikkus. Kas 21. sajandil on pop-kultuuri ikoon, kirjanik, filmitegija surematu ja kujutav või esinev kunstnik enam mitte?
0 juttu:
Post a Comment