Muidugi jäi asju maha, ja südameid, ja puudutusi.
Jõudsin peale Eesti päikse loojumist, siin oli veel valge. Taevas tõmbus aegamisi helekollaseks ja oranziks, mäeahelikust tekkis tume dinosauruse seljasiluett, tunnelid vaheldusid Transilvaanialike metsaste mägede-jõgedega vasakul ning halli sileda veepinnaga paremal käel.
Järgmisel päeval oli inimesed, info, kohad, hetked, virrvarr, mass, oih, ja juba tühi kõht.
Kursakaaslased, kellega kohtumist targu kartsin, on südamlikud kiusupunnid. Sellega vedas.
Lisaks kuulsin täna pisut nende taustu ja kummardasin mõttes maani.
Kuhu ma sattunud olen.
Fookust, fookust oleks vaja.
Aga ise ei suuda isegi selle suve inimesi enda meelelt maha raputada.
0 juttu:
Post a Comment