Games, naturally, are lovely, but the moment someone forgets to play with, or the rules, or that it is a game, everything collapses. The tender card house of human relations - what a lovely rope-walking session we are having here.
---
Leidsin end mõttemängudes korraga - miks teatud mänge üldse mängima ei peaks. Mitte midagi ei ole väga kaalul, aga tasakaalu on ometi nii õrnkeeruline saavutada. Kas oleme väsinud, et üldine õhkkond kuidagi tundlikum on? Ent pigem nende vahel, kes just vähem üksteist tunnevad? Uued emotsionaalsused, teravamad märkamised,
Ja olen nii väsinud sellest, et kuigi näiliselt on kõik nii vaba, pean ometi nii hoolikalt kogu aeg kontrollima, mis toimub. Samas ei saa teisiti - ongi aeg õppida märkama, pisutki rohkem. Minu puhul on see eriti graatsiline - nagu tank õpiks valssi tantsima.
Üks, kaks, kolm.
---
I have never learned to censor my thoughts.
0 juttu:
Post a Comment