Vahemere suvi

Nüüd olin juba pea kuu aega teel olnud, kuhugi kohale jõudmata. Näiteks Eestisse - sealkäigul olin korraks, vaid otsekui sekunditeks, silmanud mitmeid inimesi ja kohti, peaaegu kättesaamatuid - ja juba olin pakitud, ja juba olin läinud. Nagu soojus ja tühjus üheaegselt, vaid eelroaks, vaid meenutuseks.
Või Kreekasse - nägin metrood, kahte restot, konverentsihoonet ja teatrit. Ja no peatusin Indoneesia saatkonna töötaja ilusas kõrgete lagedega majas, aga ikkagi. Ei mingit muud Ateenat.

Ja siis olin sotsiaalne - Istanbulis, Prantsusmaal ja Korsikal, aga üldkokkuvõttes ikkagi üksinda, ja taoline olek kestab vististi septembri Ungarini välja. Rändan vabalt, aga koolitööga jagelemine tekitab siiski hirme ja pingeid ja palju saamatuse hetki. Ei oleks arvanudki.

On palav ja hea meelega veedaks kogu aja pea alasti meres. Või jahedatesse kivimajadesse peidetuna, jalad külmal parketil, kergete õlledega ning kergete juttudega.

Olen näinud mõnesid ilusaid tätoveeringuid, mõnesid kuklaid või puusakonte, mõnesid sätendavaid silmi, aga kõik on ümberkaudu suitsetajad, nii et pigem toimub peas vanade armuvalude pillerkaar.

Oeh.

Silmapilk

Suurest idapoolsest rahvavabariigist päris pisike tantsida-tahtja ei korista ei oma vannituba ega põrandat. Kogu majapidamise peale on toas vaid nõudepesuvahend, nõudepesulapp ja pesupulber. Vetsu polnud terve selle kooliaasta jooksul kindlasti pestud ja mul oli oma verivärsket kummimadratsit kohe kahju põrandale laotada.
Samas jälle majutasid nad meid kaheks nädalaks kesk Prantsusmaad oma 80-cm laiustele põrandalappidele ja me ei pea hotelli üürima. Ehk siis ma sain osta kurki, salatilehti, juustu ja tomatit, ja kuulata suure rahvavabariigi muusikat.
---
Pariisi ma peaaegu ei märganudki. Istusin enamuse ajast hostelikambris oma essee taga ja ei saanud sedagi valmis. Tänavaid valisin valesti ja igal pool oli kõrgmood ja raha lõhn. Mõnes mõttes isegi eelistasin 'kodu'lähedasi räpaseid pisitänavaid rohkem.
Järgmise öö ja hommiku veetsin vetsus tigetsedes. Free shots ja free beers my ass. Metroosõit oli jäle, rongi ajaks hakkasin juba toibuma.
---
Märts on keerulisem kanda olnud, rusuvam, möödunud rohkem enda kohustuste eest põgeneda tahtmise tähe all. Siin me ei ole ikka veel suutnud end lõdvaks lasta, kui palju seda nii suure õppekoormusega nädalate jooksul saabki. Istume siin ja seal ja viriseme. Vaja mõtlemises mingi suurem klikk teha jälle.
Kuigi mu meel rõõmustab ometi taas juustusöömise üle, siis mu nahk siiski näitab taktikalise vea kohe välja.
Igatsen Norra unedesse/unelmatesse.
---
Thanks

Drunk post

1. Kuigi mulle meeldib verbaalne porr palju enam kui visuaalne, ei ole see otseselt midagi, mille pärast inimesed ärrituma peaksid
2. Vanemaks saades muutuvad vanused - ja noorused - palju suvalisemaks
3. Mul on olnud suurepärane sõbrapäev, mis algas suurepäraselt armsate piltidega põltsamaakatelt
4. Ei, viiskümmend halli varjundit, EI. Häbistab kõiki. See ei ole see, mis S&M endast kujutab.

Talveun..

Asjad on toimumises, tegutsemises, vähem on rääkida. Või siis lihtsalt, kuidagi mundaansed. Headel päevadel tantsid, sööd ja istud raamatute taga, kehvadel virised ja väsid. To-do list võitleb unisusega ja vastupidi, ning teekonnad on närvesöövad liuväljad või porisupid. Koduseid töid määratakse armutu järjekindlusega üha suuremas koguses, nii et enese seatud jäävad kõrvale. Aeg muudkui jookseb. Vahel on noor ja särav olla, vahel peitud mütside alla, kampsunite sisse, ekraanide taha. Vahel unustad kõik ümbritseva...

Kuutõbi

Minek taas terendab. E küsis ühel hommikul ohkega - kas sa nüüd ometi päriselt lähed?

Ma jätan varsti juba iga nädal kellegagi hüvasti - nii tihti, tegelikult, et ma enam ei jätagi vist kellegagi hüvasti. Lahkumiste asemel on liikumised.

Sain kino ja mu esimese IMAX kogemuse, koos kääbiku 48 freimiga - harjusin ruttu ja nautisin suu pärani ja polnud mõneks ajaks üldse kriitiline ega virisev, sest olin nii üleni loo sees.
Sain oma oodatud art deco Kumus, milline vaate- ja mõttemäng.
Sain süüa ja juua ja tantsida ja rääkida ja naerda.
Sain töötada, ja oli huvitav ja oli raske ja kõike ei jõudnud valmis.

Aga nüüd on vaid viimased kolm päeva.. Ja mõnede armsamate nägemine, kelle pärast nüüd unetus.

Kibe, magus, romantiliselt täiskuuöine, argiselt näriv ja kahvatu unetus. Miks mõned jäävadki kummitama...

korraks

möödunud detsembri alguse muusikad

meenutuseks

Getting lighter

I think I might step on their toes less times now,

but I can't be sure. 

Christmas is never easy, the day after is so much less tiring - no worries with the food or trees or presents or kids or parents or church parking or calming the f*** down or fitting a horde into a kitchen or a living room or a toilet or a bedroom and so on endlessly. After Christmas night everything just calms down, and the parents are friends again, and the brother got his sleep, and the kids are not bored, and your mind is hushed, lulled asleep with cakes and candles and so much hot beverages. 

And you get to drive to south to check on the summer cottage and walk, or rather tread in the white softness between the snow-coated apple trees and climb the cellar stairs for some pickles. You get to spend the slowest evening making lemon curd with so much love - and it is too much - and then you find out OF COURSE it could never be too much, it is lemon curd, after all. And the church is not annoying today for your inner atheist, because the little kids reading the gospel are just interesting enough, and in truth you get to sing most of the time anyway since it is a perfectly Lutheran church. 

And you get to wear the panties Santa brought you. Which is sort of hilarious. And you can think a lot about winter solstice and days of darkness and mythologies and so on, and you almost don't notice the restlessness that wants to whisper about some other things you would like to do. The day is enough as it is. 

Häid jõule meile siis.