kasvaks

läksin koju ja nutsin peatäie, salaja ja köögis, aga seda ei saanud väga varjata. e täheldas mulle hiljem ettevaatlikult, et ma ise olen süüdi, et ma inimestest minevikuvormis mõtlen.
jätsin targu mainimata, et kui ma inimesi oma minevikku ei jätaks, ei suudaks ma olevikuga üldse enam hakkama saada...

kuigi viimasel ajal helistatakse ja see, üllatus-üllatus, teeb veel rohkem haiget.
nii et kõik need uued ja noored ja vanemad ja nii üliandekad, kas nad jäävad ka nüüd mu minevikku või algavad sellest mingid uued lood, mida ma veel ette ei oska aimata?
...

kui ma hommikul rongi istusin, käis teistel veel pidu ja nad olid seda väärt. tartu tööd ja tegemised läksid korda ja kuidagiviisi suutsin ka oma juuksed poole heledamaks puhata.
homsest ehk midagi asjalikku, täna mõtlikult.

aitäh vabalt olemise eest, n ja h.

täiega

ma sõin täna 2 seeneleiba, ühe jogurti, ühe õuna ja ühe banaani ning pisut krõpsu ja ploomimahla. olen praeguseks täiesti labiilne, nutan ja naeran üheaegselt ja mul lihtsalt ei ole isu.

ma tean, et pean minema kööki ja sundima ennast süüa tegema, aga kell on, nagu keegi tabavalt märkis, juba peaaegu hommikus,
ja ma korraks täna öösel ei suuda jälle olla üksi, ma lihtsalt taha seda täna öösel taluda,
ja siis ma nutan ja naerangi üheaegselt,
absoluutselt tõsiseltvõetavalt labiilne nagu ma olen.

mingid inimesed meeldivad mulle liiga palju.
pfft.

Kurbsus, aga elusus

Under the lime tree

Under the lime tree
On the heather,
Where we had shared a place of rest,
Still you may find there,
Lovely together,
Flowers crushed and grass down-pressed.
Beside the forest in the vale,
Tándaradéi,
Sweetly sang the nightingale.

I came to meet him
At the green:
There was my truelove come before.
Such was I greeted —
Heaven's Queen! —
That I am glad for evermore.
Had he kisses? A thousand some:
Tándaradéi,
See how red my mouth's become.

There he had fashioned
For luxury
A bed from every kind of flower.
It sets to laughing
Delightedly
Whoever comes upon that bower;
By the roses well one may,
Tándaradéi,
Mark the spot my head once lay.

If any knew
He lay with me
(May God forbid!), for shame I'd die.
What did he do?
May none but he
Ever be sure of that — and I,
And one extremely tiny bird,
Tándaradéi,
Who will, I think, not say a word.

...

Tandaradei

kas ma peaksin oma südant ikkagi vähem välja jagama? ei, ma ju lubasin teistmoodi, see ei loe, et täna hommikul ma rumal ja emotsionaalne ja järjekordselt liiga fanaatiline olin,
ma olen lubanud, et mu püüan oma südant rohkem lahti teha,
ja ma tean, et see teeb alati haiget,
aga ma olin oodanud, et see juhtub isiklikus elus, mitte tööalases ka.

tahaks lihtsalt... tahaks lihtsalt... aga ei, sa olid otsustanud sellest tahtmisest lahti öelda. sest maailm näib järjest vähem emotsionaalne, kas pole mitte?
ja ma ei kavatse sellega kaasa minna.

no comments

see päev ei vaja kommentaare

tango-ish

võtsin südame rindu ja läksin oma elu esimesele milongale, kamme auks ja tähistamiseks, ajades enne peaaegu kummuli oma muusikaliproovi seoses kontsadesse ja võrksukkadesse rõivastumisega (kui väga ebaprofessionaalne minust ja loomulikul toli e-l pahane).
oli olnud väga hea proov, väga pikk, ja me olime naernud, see oli üks viimaseid heatujulisi enne esietenduse jõudmist, võin salaja tagantjärgi mainida.
nüüd õhtul tantsitasid mind erinevas vanuses mehed, hoiatasin neid küll oma amatöörluses, ent siiski püüdsid nad minuga teha asju, millest ma kunagi kuulnud ei olnud. läksin krampi ja surusin siis hambad kõvasti kokku. sa oled tantsija... ja edasi möödus mitu tundi end oskajaks bluffides, nii et mul aju kaasamõtlemisest peaaegu auras.
lõpuks vist tantsisin e'ga,
ent ma ei mäleta, mis tujus ma koju jõudsin.

must jää

see oli olnud üksik õhtu, samas emotsionaalne, kontserdil ümbritsevad inimesed üllatasid ja koju tulemiseks ei jätkunud busse.. esimest korda tegelesin kartmisega ning jätsin kõige pimedamad nurgatagused oma teelt kõrvale. istusin toolis ja vaatasin enda ette, olles milleski pettunud ja teadmata, mis see täpselt olla võis.
ma ei oodanud ka absoluutselt homset, sest see tõotas tulla kaugelt liiga keeruline ning ma tundsin, et ma ei oska ja ei peagi oskama mingeid mõistlikke samme teha vahel.

hmm, sammud. ma lähen tantsin homme, siis näeb, kuidas nendega on.
ja ma pean vaheldumisi väga palju ja väga vähe mõtlema, see on sageli segadustekitav.

mulle hakkab üha enam tunduma, et inimesed ei kasvagi suureks...
ja ma ei teadnud, mida ma valesti olin öelnud.

tuli

mitte, et ma tahaks, et keegi ära kustutaks, aga vahel on natuke ere. ilusalt ere, aga alati kõrvetavalt ka.

kolmapäev

kolmapäeviti on õhupalli tunne, ja nõelad on igal pool... ma suutsin kuidagiviisi jõuda staarikeste proovi, ja kuidagiviisi sai mööda muusikalihüplemine, ja kusagil oli loeng, raamatud said raamatukokku ning suutsin organiseerida endale puid... praegu jõuab täpselt termose teed täis teha ja joosta, joosta, viietunnine proov veel ees, peavalu tuikab tuttavlikult oimude vahel ja söönud olen ühe banaani ja ühe müslibatooni,

aga see pilk, mille juhuslikult sellelt vanemalt pikajuukseliselt rändurilt kinni püüdsin, ja mida me siis üksteisele loopima hakkasime, kuni ma naersin,
see oli lihtsalt pilk, ilma ühegi muu mõtteta,

ja mu õhtul on mitu lahendust, ma ei taha neile veel mõelda,
eile näiteks leidsin end keset öist mängumaad köielt laskumist tegemas,
endal esmaspäevased ämblikmehe lihased valust ragisemas ja
mulle kingiti purk majoneesi.

See oli väga hea õhtu.

Väsinud

täna on selline surnud päev, kõik on surnud, mu mõtted ja mu tunded ja mu minevik ja tulevik ja mu nägu ja keha ka, kõik on korraks surnud, et varsti jälle ellu ärgata ja mind (mine tea) veel kiiremini lolliks ajada,
viimastel aegadel on see põhiteema,
ja siis tegelikult olevik.
olevik, olevik, olevik, saame tuttavaks?

Early evening

Seekord ma päriselt ei olnud seda ette näinud/arvanud, seda, et ta ikkagi jääb üheks õhtuks veel, ja et talle meeldib, kuidas ma köögis tantsin, ja et tuba ikkagi oli võimalik soojaks kütta (mingil hetkel oli ahi lausa punane ja need olid mu viimased puud), ja et jimi hendrix on hea taustamuusika (ma ei olnud eelnevast seekord mitte midagi ette kujutanud), aga hommikul kujutlesin, et rongid täna ei tööta - see oli ainult poole südamega kujutelm, nii et loomulikult nad töötasid ja parem ongi ehk...

Unes nägin... pole oluline, mis ma öösel nägin, sest see oli nagunii päeva jätk, ent hommikuti tulevad seiklusunenäod - ja siis nägin meid ühes tohutus teatrikompleksis veidrad mahajäetud ladusid pidi ühest tiivast teise kondamas (tihe ja korduv teema), rekvisiidid kummuli ja vaimud valmis kohe välja hüppama, aga seekord ei olnud tegemist trilleriga, sest peagi olime teel, peaaegu mustlaslaagerrikult teel, mõned meist polnud söönud päevi ja väljas oli talv. Me jõudsime tagasi Elva maastikele (viimasel ajal on sealtkandist palju unesid) ja meil oli üks surija, ma pidin rajaleidjana ees minema, et kohalik ravitseja saaks ta hingel lasta kombe kohaselt edasi minna... keset mingeid imelikke mumifitseerimisprotseduure (meid oli nüüd terve gäng) jõudis politsei ja korraga olime x-mehed, ainult et võlukeppidega - ma kasutasin päriselt käsklusi 'lumos', 'nox' jne ning need laskusid mu huulilt kerge võõristusega, meid võttis vastu terve komando eriüksuslasi ning poole enda kinnivõtmise pealt hüppasin ma silla pealt jõkke - ja sain kuuli selga, aga loomulikult olin ma mingi naissoost wolverine (kes suutis hiljem ka läbi seinte joosta, õigemini seinu maha) ja ma ujusin minema...
Tohutu suur reisilaev startis pahalastega veidrast olematust sadamast ja seal olid paar meie oma vangi võetud, me olime seitsmekesi ja ujusime laeva eel, pooleldi indiaanlased, pooleldi hundid, ning linnatänavad olid jõed. Meie suund oli itta, see laev läks Jaapanisse. Ja meie ujusime kaasa.

Rapuntsel

Mulle nii meeldis, kuidas Blondie kirjutas selle mustanahalise nahka pistmisest, ja ma nii armastan oma plika... naiivsust? nagu ta kirjutas? Pigem siirust, ja ta hakkab maailmalt julmalt vastu päid ja jalgu saama, et ta selline on, aga ma ei hooli, sest see on ilus.

Näed siis, Filmipoiss tegi Martenile animatsiooni ja on väike variant, et ma sean Lennale liikumist, aga vaatame, kuidas selle asjaga saab... enne peaksin üle saama erinevatest loomekrampidest teemal nunnu-muss-suur-asi-appi-appi.

Õhtud on kuidagi sarnased, peaksin nagu tegema ja pigem ootan, ja siis imestan, ja hiljem on mul kas väga halb või väga hea tuju, mitte kunagi ei tea ette, kuigi jutud on ju samad. Mis sa teed? Mis sa nüüd teed? Täna juhtus see ja see, ja paljusid asju ei ütle üldse, sest eestlased ju pidevalt vaikivad, aga miks ma kellegi teise kodus vaikin?
See tekitas täna hea tunde.

Jah, ma juba arvestasin sellega. Jah, ma leian mingi muu tegevuse, kui nii ei lähe... Jah, sa magad jälle.

Esikani 25 päeva

Sel õhtul kukkusin kuidagi pahha tujju, mu kodu ei hoia ennast minu jaoks korras ja mu elu ka mitte, ma pean kogu aeg ise võitlema ja ma ei jaksa, sest peavalud pole ikka veel ära läinud juba päevi, võibolla kauem. Kontrollisin graafikud tuhat korda üle, aga nagunii on seal mingi viga, ja nagunii peaosalised sel nädalal ei saa üldse tulla, mul on nii kõrini töötamast nähtamatute tantsijatega. Ma loodan, et publikul on sama hea kujutlusvõime.

Pidin ütlema kaks Tee Kuubis oma teema tööotsa ära, kuigi vajaksin neid nii väga.. ma ei tea veel, kas korraks noorte kuulsustega suhtlemine seda kompenseerib või ei. Mis kuulsused, mis töö?

Ideaalis ma peaks mõtlema vaid seda, kui palju ma nende asjadega kasvan.

Te tegelikult ei tea, mis ma teen, jah?
Te võibolla tegelikult ei usugi, et ma vahel majast välja saan...

High School Musical'is, ei, Keskkoolimuusikalis Nukuteatris on peaaegu tund aega muusikat ja neli koreograafi, kelle vahel võiks ju koormus jaotuda otsekui 25 minutit näkku... aga ei jaotu. Osalejad on enamus uued näod, kel pole aimugi, mida üks muusikaliprotsess endast kujutada võiks, ent armu ei anta. Mõned säravad tagasi ja see täidab mu vahel nii veidra erutusega pärast proove, pean kaua maha rahunema, loodetavasti on laadimine vastastikune... Kontsentreerumise ja enesega töötamise pealtnägemine mõjub palgana.
Kired on seal praegu täiesti põhjas, absoluutselt igal kihil.

2011 tantsupidu on kasvanud hirmuäratavalt lähedale ja ma pole olnud oma ülesannete kõrgusel, üldse ei ole, sest mu kaks tosinat vanust mõtlevad valedel hetkedel valedest asjadest... või ma ei teagi mis. Samal ajal kasvaksin sellele 100% keskendudes mäena... ja oleksin 2011 aastal ikkagi Madli, aga peaaegu äratundmatu Madli. See hetk peab tulema õige pea.

Tallinn 2011 üritus on praegu minu jaoks pisikesel pausil, kuigi ei tohiks. Üheaegselt on vaja organiseerida nii postproduktsioon kui ka uued võtted, Turusse minek, koolidesse promoma minek ja 2010-2011 tegevused ning see lihtsalt on täiesti üle pea. Kõik asjad on üle pea ja ometi olen ma päris pikk...

Mis seal imestada, et mu kaasmagistrandid näevad mind kui kuuvarjutust - ülikooli ja kõrghariduse vaatepunktist pole absoluutselt oluline, miks ma kooliga tegeleda ei jõua. Nii tilgub mu süda päevast päeva verd ja mõte läheb tegemata töödelt ära vaid siis, kui piisavalt intensiivses tööhetkes olen, ehk siis töötamine tapab muret, aga mure on ainult ja ainult töö pärast...

Ja nii ongi. Radiaator lakkas täna kütmast; arvuti ei tööta, kui loll inimene lähedal seisab; nõud ei pese ennast ise ning koer on (nagu alati) mõistatuslikus masenduses. Lisaks on eluohtlik käia nii auto- kui kõnniteedel.

Kummikud peavad veel vastu.
Mina ka.

Show business

olin 4 tundi ajanud... neid nagu hobuseid vahtu ja ma ei püsinud taas paigal, hüplesin. nii et leidsin end äkki hoopis paar tänavavahet edasi, kus oli muusikalinoori, paar näitlejat ja vähemasti üks mehhatroonik. tegin pastat ja püüdsin kuulata, mida ma silmas peaks pidama. vastuseid veel ei olnud.

mul on endaga üks kihlvedu pooleli, ma pärast annan teada, kes võitis. täna olin sellele (või kaotamisele?) juba väga lähedal... õnneks öö lõppes üpris ootamatult. kolm päeva veel aega asju klaarida.

naeran selle üle väga.

---
võiksin ju rääkida pimedast teatrimajast ja rooma tänavajäänukitest ja sellest ööst, mil ma toidumürgitusega lõuna-prantsusmaa täis oksendasin (kiirabi torkas mulle kättemaksuks 1200 krooni eest süsti peppu) ja järgmisel päeval 16 tundi kahe rongi, ühe bussi ja kolme lennukiga eestisse tagasi tuikusin, ent siiamaani pole ühekski teiseks mõtteks jaksu, mitte ühekski teiseks välja arvatud neil hetkedel kui suure suuga lavastan... ja muul ajal on mõtted sirgjoonelised ja samas üpris udused.

udused nagu reede öösel, mil mu astraalkeha lõpuks ka vist reisilt tagasi jõudis (või midagi), kuigi ulm oli väga uus (jälle, jälle).

aa ja ma olen blond (to be continued), helenemist jätkaks juba sel nädalal.
vaatab kuidas selle looga läheb.