1.7.15

Vahemere suvi

Nüüd olin juba pea kuu aega teel olnud, kuhugi kohale jõudmata. Näiteks Eestisse - sealkäigul olin korraks, vaid otsekui sekunditeks, silmanud mitmeid inimesi ja kohti, peaaegu kättesaamatuid - ja juba olin pakitud, ja juba olin läinud. Nagu soojus ja tühjus üheaegselt, vaid eelroaks, vaid meenutuseks.
Või Kreekasse - nägin metrood, kahte restot, konverentsihoonet ja teatrit. Ja no peatusin Indoneesia saatkonna töötaja ilusas kõrgete lagedega majas, aga ikkagi. Ei mingit muud Ateenat.

Ja siis olin sotsiaalne - Istanbulis, Prantsusmaal ja Korsikal, aga üldkokkuvõttes ikkagi üksinda, ja taoline olek kestab vististi septembri Ungarini välja. Rändan vabalt, aga koolitööga jagelemine tekitab siiski hirme ja pingeid ja palju saamatuse hetki. Ei oleks arvanudki.

On palav ja hea meelega veedaks kogu aja pea alasti meres. Või jahedatesse kivimajadesse peidetuna, jalad külmal parketil, kergete õlledega ning kergete juttudega.

Olen näinud mõnesid ilusaid tätoveeringuid, mõnesid kuklaid või puusakonte, mõnesid sätendavaid silmi, aga kõik on ümberkaudu suitsetajad, nii et pigem toimub peas vanade armuvalude pillerkaar.

Oeh.