Päevas nii palju eri suundi, mingi vektorite mäng... korraks arvasin isegi, et on väga halb päev,
aga tegelikult eksisin rängalt.
Päikesetõusueelsed huvitavad jutud Kassiga, ta uuris minult mingeid asju ja mina parandasin poolemeetriseid auke oma villastes sokkides, kuigi mu jalanumber näiliselt otsekui pole nii suur.
Ja nägin välja selle nädala kohta lausa üllatavalt väsinud ja ületöötanud.
Korrastumine. Hingedeaeg.
Mida ma avastasin, tegelikult juba natuke aega tagasi - ma olen end ümbritsenud inimestega, kellega mind seob aastate (ma mõtlen aastate) pikkune suhtlus. Parimate sõpradega oleme vahelduva eduga mõnega igapäevaselt, mõnega iganädalaselt või -kuiselt suhelnud 7-24 aastat, mitmeid oma (töö)kaaslasi ja väga häid sõpru tean sellest ajast, kui olin 6-aastane. Üks üksik mittetantsija, kes mu tutvusringkonda on sattunud, on tegelikult mu parima sõbra eks ja ma tunned teda nüüdseks vist 7 aastat... näib, et tõeliselt omaks võtan ma inimesi keskeltläbi 5 tutvusaasta möödudes, aga loomulikult leidub siin ka mõni särav erand, kes huvitab mind niivõrd, et võtan ta poole kiiremini omaks, nii paari-kolme aastaga.
Jah, ma olen väga aeglane. Jah, ma tõrjun väga paljud inimesed eemale. Nende puhul, kelle olen juba ligi lasknud ja kellega oleme tuttavad vaid mõned aastad - nende puhul ootan ma huviga ja põnevusega kõiki neid aastaid, mil me rohkem või vähem juhuslikult või põgusalt või tihedasti läbi käime, ehk siis ootan huviga kohtumisi ja koosolemisi.
Jah, ma ei tea, miks see nii on.
Üks teine asi meenus hiljem, siis kui enam Kassile seda ei saanud rääkida. Ma ei mäleta, millal see loodi. Millal need poisid tegid selle skype'i, millal Siim sellest meile rääkis? Igatahes avasime oma perega mitte kunagi sulguva vestluse nimega "Tellerite ja sõprade jutuvada" ja siiamaani on see minu jaoks veebikeskkond, kus peaaegu igapäevaselt arutletakse ilma, maailmas ja eestis toimuva, laste kasvatamise, meditsiini, tervislike eluviiside, arvutiprobleemide ja kõige muu kuuluva üle. Sealt saab küsida absoluutselt iga eluala kohta käivat nõu (ja sulle vastatakse vähemasti huumoriga, aga kui võimalik, ka muuga) ning kehvematel puhkudel kutsutakse sulle sealt takso (kutsuja oli sel ajal Nicaraguas. Elagu skype!). Seal saab nalja, jõhkralt, nii et (silma)munad märjad, ja sinna on juba lisatud liikmetena meie 2-, 3- ja 5-aastased põnnid, et nad kunagi tiinekana saaks sisse logida ja siis kogu historyt lugeda, kui soovivad.
See on geniaalne. Nagu su pere oleks sul ühe klahvivajutuse kaugusel.
Võibolla pered ongi ühe klahvivajutuse kaugusel, ma ei tea.
Isa töö juures sain teada seda ja teist ja sain kogemata vastu võtta ka ühe külalise, kes kogemata oli suvila naabrimees, väga šikilt ülikonnas, vestis ja villases suures talvemantlis, ma olin meelitatud.
Me rääkisime korstendest.
Pärastlõunaks olin kodus, ilm oli täpselt nii kohutav, kui olin eeldanud, nii et see ei morjendanud mind absoluutselt, aga kurnas küll, ja ma vajusin magama, magasin vist koristamist välja, ja magasin maha mitu olulist telefonikõnet, nii et hiljem oli lihtsalt sitt olla.
Aga liiga paljud mu tuttavad on haiged praegu.
Seejärel ajasime taga ühte kadunud kinnast, tosinat konksu ja justnimelt kindla paksusega liistu. Ilm oli ikka täiesti kohutav, jäime täiesti tühjade kätega ning ma ei jõudnud laste juurde ja ma ei jõudnud piisavalt vara põrandat pesema. Ja mul oli ikka veel nõme olla.
Tund, kuhu tuli täpselt kolm inimest, päästis kogu ilma ja enesetunde ka. Laste juurde ei jõua ma homme ikkagi.
Deem, deem, mind on ainult üks.
Aga ma tahtsin hoopis rääkida, et hiljem sõin sprotte ja ei jaksanud enam millelegi väga mõelda. Ilm oli täiesti kohutav, aga see ei lugenud.
Mul on väga ühesuunaline suhtlusvaegus. Kuradi vektorid.
