29.12.12

appi

nii emotsionaalne, et mine lolliks

25.12.12

all i want for christmas is
all i
all

olevik

20.12.12

shhhh
tasa

(silmad kõvasti kinni, ainult vahepeal tuleb meelde, ainult kogu aeg)

12.12.12

igatsus
emotsionaalsus
ootamatus
lootus
vabadus

19.9.12

keskpaik

Põhja- ja Baltimaade kaasaegse tantsu võrgustiku Kedja tippkohtumise teine päev. Eile läks 9st 9ni, ja siis suutsin ühe etenduse kahe silma vahele jätta, aga oli väsimus ja tulin vanni.

'Camouflage'i' käisin filmimas, jõudsin viimasel hetkel, etendus juba käis, kui taipasin, et istun supaka ees, ja bass oli eile kohe kuidagi eriti põhjas... põrkasin koos kaameraga terve etenduse, sel hetkel ei saanud enam ümber istuda, sest ruumi polnud, ja kaamera raskuse pärast ei julgenud seda ikkagi käele võtta, kuigi vist ei oleks enam vahet olnud... pagan.

See oli tehniliselt nagunii liiga hea kaamera minu jaoks.

Pea on informatsiooni täis, ent tavaliselt ma ei vormista seda infot kunagi kohe, vaid palju hiljem ja kuidagi juhuslikult. Inimesed eilsest päevast olid kas noored ja ilusad või pikad ja põnevad.

Püüan oma meeli kogu aeg rahustada, aga mingi kevadine veri on sees.




Ja ma näen

ühekorraga eraldi ja lahtiste silmadega,
suunurkade naeratused.

Samal ajal ei saa meelest maha mingeid uusi nägusid.

---
Aga maailm jookseb edasi, isegi kui ma kõnnin aeglasemalt, isegi kui ma peatun, et korraks imetleda. Ja mu krokodillipilgust pole mingit vahet.
---
Valgus

12.9.12

kaerahelveste magus ja jõevihma ööd

Mulle tulid eelmised söödud mangod meelde, ma olin neid pikalt nautinud, ja rõduuks oli valla, ja avar luksusühikaköök tuksles loengus olevate või oma toas lugevate tüdrukute hingamisest, ja Võhma küünlad levitasid laimilõhna. See oli nii hea aasta. 

Iga aasta on olnud nii hea aasta.

---

I found out that there are some things I have never learned and maybe should have, if I would believe that there was a certain way of dealing with stuff. I am vaguely concerned that it might cause me troubles, but then, I would have to get over them, and that would be just fine. 

I have finally become interested in people. That is something very special.

5.9.12

lihased

aju on täis menuette ja sarabande ja sõrmlugu ja reilendrit ja tendu'sid ja plié'sid ja lihastel on valus.
ettevalmistavate nädalate võlu.

1.9.12

võõrad voodid, kust ei taha tõusta
pärast paradokse täis täiskuupäeva
natuke kadunud

28.8.12

teooria ja praktika

Ja kui palju oleme olemuslikult miski ja kui palju ehitame ja esitame ennast - essentsialisti ja konstruktivisti kriis. Kas andestada siis kellelegi, sest selline ta ongi, või andestada talle kõikide nende põhjuste tõttu, mille pärast ta end just taolisena ehitab ja väljendab? Ja kas iseenda nõrkushetki saab üldse andestada nende hetkede ajal või alati tagantjärgi?

Tulin rongi ja võtsin valget veini. Suus oli halb maik, aga see tuli tõenäoliselt pooleks läinud hambast.
Kõik lähedased on eemal.
---
I had the feeling as if my love was slipping away. Not somebody else, not the object, but the feeling itself, the pulse, the colour of my being. I don't know if the worse part was trying to hold on to it. Maybe I should let it go every once and a while, have a trip, and see if it comes back to me?

For a moment I felt cold.
Then, the world continued its flow.

26.8.12

Motivatsioonimängud 2012

Mingil hetkel oli, jah, kõhuvalu, mis ei lasknud õppida, aga kokkuvõttes on mul täna olnud üks väga hägus ja aeglane päev ühe toimeka ja konstruktiivse asemel. Sain ligikaudu aimu, mis riiuleid homme raamatukogus rüüstama pean ning kui palju mul tegelikult infost puudu on - ei, see viimane on mõõtmatu.

Ma ei saa aru, kas peaksin panema järgnevaks neljaks päevaks kokku study plan'i või mille.

Ma ei saa aru, miks mul heast peast hammas pooleks läks.

Ma ei saa aru, miks peame me (naised või inimesed) niiväga sõltuma kindlate inimeste tähelepanust, ilma milleta me lakkame funktsioneerimast.

Samas, nägin RjaM'd, kellest üks tundus vanem ja väsinum, teine noorem ja värskem. Nägin segakoor ARTi 'Eesti loitse', mis tekitas taas mitmeid arvamusi (ei tea, milleks see hea peaks olema). Kuulasin natuke maad ja ootan juba ka ülejärgmist nädalat, et hakata tundideks ette valmistama. Mul on tunne, et aeg on teha iseenda jaoks kvaliteedikontroll, ja kutsetaseme tõus, täitsa isiklike kriteeriumite järgi. Samas, selline aeg võiks olla ju kogu aeg... kasvamine.

Inspiratsiooni nagu oleks, aga selle tegelikkuses rakendamine tundub keerukas.


24.8.12

HTF

Aga kui püüda vältida esteetilisi ja maitsega seotud hinnanguid, ja jutt käib Hiiumaa tantsufestivalil etendunud töödest.

Põhiliseks oli vist tantsu ja narratiivsuse teema, sellega seoses vormiküsimused. Üüve 'Armastab ei armasta armastab ei...' minu teada ju püstitaski eesmärgiks narratiiviga tegelemise. Tema teatritaust veel lisaks, peategelase valik, ja tõenäoliselt olid mul paugupealt ootused liiga vales kohas - olen endale pähe võtnud, et narratiivi ei vii edasi mitte niivõrd stseenide esitus, kui kompositsioon ja elementide sidusus (kas peaks, miks peaks?) ja seetõttu sattusin segadusse. Või harjunud filmiliku otstarbekusega - lugu kristalliseeritakse niimoodi välja, et ideaalis ei ole olemas üleliigseid elemente. Jah, tekkis ka emotsionaalse naiivsuse küsimus, mida siin-seal teisedki mainisid. Aga ka siin võis oma rolli mängida see, et Üüvelt oodati midagi kriitilisemat (kas ka küünilisemat?). Nele kahtles, kas narratiivi lihtsustatud kujul tantsukeelde panek ei too mitte alati kaasa teatud naiivset alatooni - tema, kelle mõned narratiivi-põhised koreograafiad on minu teada saanud ülipositiivseid vastukajasid. Ja ma ise ka ei saa nõus olla, liiga palju oleme tahtnud kehadega lugusid jutustada ja teinud seda enda meelest jube nutikalt. Aga peale Karli üliminimalistlikku vormimängu mõtlesin, et see on sarnane draamalavastuse ja luulekava vahelisele žanrierinevusele (või lihtsalt proosa ja luule) - üks võibolla lineaarsem, teine võib olla seotud rohkem seisundiga (reeglid, teadupoolest, rikkumiseks nagunii), aga ühelt ei tohiks tahta teise toimet. Nii et ma oleksin pidanud Üüve töö puhul ikkagi palju vabamalt võtma seda, mida ta pakkuda plaanis ja mis laval toimus, mitte lükkama seda mingitesse endalegi sõnastama 'narratiivse tantsulavastuse' raamidesse.
Mingid visuaalid olid ju äärmiselt hõrgud, oleksin saanud neid rohkemgi korjata.

Ja ma ei suutnudki välja mõelda, mis meelestatusega (kuidas üldse harjutada meelestatusest loobumist, kas see on võimalik?) oleksin pidanud minema 'Greenhouse'ile. Füüsilised kohalolud olid ju vägevad, ägeda intensiivsusega, ja kaaslaste arengut on alati maru vaadata, aga... teinekord võtan ette klaasi veini. Äkki siis tulevad hoopis teised mõtted.

Narratiivi ja struktuuri ja abstraktsuse teema lahendasid kuidagi eriti veetlevalt (ja näiliselt lihtsalt) hoopis Maidu tüdrukud. Imalaks läks ainult üks 'üle' näitlemine, mis võibolla oli hoopis taaskord üheks võimaluseks 'teatraalse' ja 'realistliku' üle juurelda, või lihtsuse, või loomulikkuse... selline võiski ju selle neiu loomulikkus olla, teatud hetkes, ja pagan, selles, antud, käesoleva etenduse hetkes ju oligi.

Hiljem jäi tegelikult kripeldama - justnimelt nende lavastusprotsesside nn tulemite järel peaks tegelikult enne festivali lõppu leidma aega ka üheks juturingiks - protsessi juhendajate, aga eriti protsessis olijate ja huviliste vahel, et neil endil oleks tagantjärele reflekteerimise aeg ja ruum ja võimalik üle sõnastada, mis nendega nädala jooksul toimus ja kuidas nad sellesse suhtuvad. Pärast lavastuste ette näitamist on hoopis ju kiire kokkuvõte ja pakkimine - aga iga festivali lõpp tuleb vist alati liiga äkki, eriti, kui on nauditav üritus olnud.


Ja, parafraseerides korraldajaid, mida ma üldse targutan. Naudin lihtsalt seda, kui pakutakse võimalust leida mõtlemise jaoks suunda ja pidepunkte. Aitäh!

21.8.12

oma aia värk









Ja ühel ööl keetsin suvikõrvitsatest hunniku talvesalatit, ja täna marineerisin, ja nüüd on vaja minna maasikaid harvendama. 

Essee sai ära saadetud. Vanaema juures korjasin herneid. Ökofestivalilt sain pudeli ägedat kalja. Erasmuse aruandlust tegin, kogemata tegin ka ühe residentuuritaotluse, ja vahel üllatab mind inimeste suhtumine, aga ju siis ongi selline aeg. 

Tagasi maale. 

29.7.12

külaline, külalised

Veneetsia karri oli kuidagi teravam,
džinn ja toonik kuidagi kangem,
meeste laul kuidagi lüürilisem,
noorte tüdrukute naer kuidagi nakkavam,

mul on mu Eesti suvi ja maailmas polegi peaagu midagi paremat,
nii et peaagu unustan igatseda lähedust

7.7.12

kohtumised

mäest üles
(mäest üles)
mäest alla
(mäest alla)

hinga

ei pea üle saama südamevalust, vaid armastusest
ei, tegelikult ei pea, ei tohigi

las ma armastan, sest vahet ju ei ole

2.7.12

pikk päev


Vaatasin üle oma soolisuse essee, tegin paar miniparandust, ja saatsin kogu värgi Sillele. On aeg taas õppima hakata. Kirjutasin pisut veel ERMi lugude võistluse jaoks oma vanaema jutte kokku ning jõudsin Shay ’Tantsupoliitikaga’ viimase peatükini.
Olen seda nüüd vahelduva eduga umbes kuu aega uurinud ja puurinud ja olen selle suhtes kuidagi erakordselt sõbralik – tekst jookseb kiirelt ja ei tundu paremaks mõistetavuseks vajavat väga palju erialast sõnavara; riikide poliitilisi ning identiteediga seotud olukordi on selgitatud lühidalt ja asjatundlikult; poliitika ja identiteet on seostatud vastavate rahvatantsurühmade toimimispõhimõtetega haaravalt ja selgelt. Üllatav on tema jutu otsekohesus, kompaktsus, mille põhjal minu peas kiirelt lisaseosed hakkavad tekkima nii eesti kui ka muude maade situatsiooniga. Äge on see, et minu Dora Stratou kogemus on Shay omaga nii sarnane, kuigi palju põgusam ja turistlikum. 
Rahvusliku ja soolise identiteedi kujundamine ning väljendamine/esitamine on kuidagi sellel aastal väga teema minu jaoks. Kes seda oleks osanud arvata. 
--
Päeval enne seda olin rohinud lõpuni aianurga segapeenra, kivimüüri-äärse lillepeenra, roosiklumbi, teise roosiklumbi ja kaks vagu kartuleid; olin riisunud ja ära vedanud viimaseid niitmise jääke; kloppinud elutoa vaibad ja katted, pesnud põrandad; pesnud nõusid, korjanud tilli, toonud korduvalt vett; katnud maasikad võrguga; ajanud korduvalt minema natuke liiga kiuslikke vareseid ning kuulanud ja mõtelnud. Ja Peipsi liiva peal mõnda aega tantsinud, salaja, koos päikesega, südames see ja teine, süda siin ja seal laiali. 
Las ta siis olla.

1.7.12

Unejutt

Mis mõtet on raisata šampust, kui elu ise hakkab pähe?

Kõndimisest ja päikesest olid sabavalud, aga ainult võibolla, sest neid ei olnud mahti märgata. Jälle räägiti asju, mida võibolla ei olnud vaja, ja siis käituti risti vastupidi, ja jälle ütlesin kõigest lahti ja võtsin kõik korraga omaks üheaegselt. Nagu lammutus-ehitus tervik.

Mõnedel hetkedel saan rohkem aru, kui tahaks, ja mõnedel ei saa midagi, õnneks, kahjuks...

Kaotatud 20 eur leidsin ikkagi üles. Rohimine ootab.

17.6.12

Sisemised kõnelused

Kui räägin kogu aeg, lakkamatult ja märkamatult, siis annab olla seal, kus olemist pole. Muidu pean taas põgenema ja kinni hoidma. Kui räägin kogu aeg, siis hakkan juba aru saama, mida tegelikult öeldakse ja ütlen; hakkan juba kuulma, mis olukord on, kuigi ei tahaks. Ei taha uuesti, ei taha jälle, ja ei saa aru, miks peakski. Ja saan aru, et ikka veel läheb kaua aega. Ja loodan lihtsalt, et jaksan seda aega siis olla, ja et märkan teha seda, mida võiks, ja tunda, ka kõike seda, mida ei või.

Nii naljakas ja nii kurb üheaegselt, aga ju siis on seda ka vaja.

7.5.12

Kirjutussulega

Lugesin Barthes'i, võibolla esimest korda, kuigi olen kuulnud tema nime mainitavat viimased kümmekond aastat ja tõenäoliselt temast isegi rääkinud. Habermas, Benjamin ja Greenberg ootavad kannatlikult oma järge, sest esimest korda märkasin tõeliselt nende olemasolu, ent pean enne veetma ühe õhtu Sartre'ga. Foucault on tõenäoliselt juba ammu loobunud ja leidnud endale uue ja noorema. Ma ei imestaks, olen aeglane, mitte just üleliia kirglik, ja ilmselgelt hajevil, otsustades suvalisel hetkel küll Picasso, küll Miro kasuks. Midagi tema sinistes toonides...
Vihm laulab laternaid ja katuseid mööda ja me elame nagu printsessid tornis, kumbki oma isiklikus suhtluskastis, vahetame päevas paar lauset, sööme pingsalt eri aegadel ja armatseme häbenemata virtuaalmaailmaga, mis on nagu aken millessegi, kuhu me tegelikult kunagi ei sisene. Gretch püüab meid vahel tagasi reaalsusesse tirida - kontsert siin, kohvik seal, vein ja film, kuulge ometi... vahel nõustume kahtlevalt ja naudime salamisi liigagi, aga sagedamini kehitame õlgu ja pöördume tagasi oma kastikeste juurde, kuigi meid ei oota sealt suurt midagi, ja eriti kedagi.

Iga loetud rida on meenutus kõikidest veel lugemata ridadest.
Kõnnin raamatukogudes unistades galeriidest.
Kannan kleite ja seelikuid või hipivärve.
Märkan ja ei märka..


3.5.12

2/6

Yes, I have a new favourite.

http://textsfromdog.tumblr.com/

because texting dogs are hilarious

(off to do more exams)

7.4.12

mida?

Ma jalutasin üle tuulise muruplatsi Deerpark'i puude vahel. Olin viinud Christal'ile ja Ciaran'ile trühvleid, Christal oli laenanud mulle Inglismaa-sõiduks imeilusa lilla salli, millega ma end regent-ballile valetasin, ja Ciaran oli päästnud mu oletatavasti surnud vana sülearvuti-telliskivi, koos kõigega, mis selles ka poleks, ning tõenäoliselt seda veel kümme korda võimsamaks vuntsinud. Trühvlid olid tumeda šokolaadi, mee, koore ja tšillipulbriga (what a messy affair! nagu ma endale hommikul pruuni löga sees istudes pead vangutades korrutasin) ja neid üle andes olin tundnud jalustrabavat ja seletamatut piinlikkustunnet, nagu poleks üldsegi normaalne inimestele tänu avaldada.
Aga nüüd oli tuuline Deerpark'i muru, mis meenutas kummalisel kombel ammust Padise etenduspäeva, ja märkasin jälle ja jälle, kuidas majade vahelt terendas kogu linn, või õigemini selle põhjapool, sest siin ei saa korraga näha kahte halle majaderidu täis küngast ning nende vahel lohus asuvat jõge, kanaleid ja kesklinna-saarekest - vaataja leiab end tahes tahtmata alati ühel küngastest, mis jääb seega vaatele peitu.
Keerasin ülemisele kõrvaltänavale ja silmasin kahte meest nurgapoest väljuvat - dressides ja pöetud peadega, sente lugemas või autovõtmeid otsimas, näod alkoholisõpruse turseid täis - ei ole tõesti vahet, kas näed neid Võrus või Corkis, natuke teipi nina peale ja bemm istumise alla ning oleks olnud täpselt samad head jorsid...
Kõndisin läbi kirikuparkla ja imestasin, kuidas linnaküngas ilmutas end siit ja sealt, ja tuul puhus hallilt, aga hästi.

---

I did the math - an average 5 hours of study a day this week, and by now I knew exactly how many minutes I needed for reading 3, 5, 15, 45 pages of text, and I also knew that it was exactly too little hours and by far too many pages, but I cannot be upset about it, because there is only so few moments in life that we can dedicate to studying, and this is my moment to do just that.

So my days I spend perfectly alone, studying, cooking, tidying and stretching every here and then - who would have thought.
Extremely surprised in myself.

5.4.12

mitte-taimetoitlane


Kõik, kõik on ära, rändamas, ja mu õppimine tundub lõputu, ja silmad kipitavad, ja samas ma ei õpi ju päevas piisavalt palju tegelikult, sageli ei tule kuut tundigi kokku, mida ma siis teen oma ajaga?

Ma arvan, et mul on üks uus hobi, aga sellega on omaette aga, mida ma välja öelda ei kavatse.

Ootan suvemarju.


3.4.12

Hautis



oli värsket kapsast ja veiseliha ja tundus, nagu võiks teha midagi kodust...

Hiljem, üksinda suures korteris koduigatsusest krokodillipisaraid tihkudes sain aru,
kui rumal see minust oli.

Curious 2012

This year seems to be for two reasons and two reasons only: people either travel long-term or get babies. With me in Ireland traveling to England every now and then, Siim suddenly in London with entire family, Maria in New York following her dreams, Kaidi going to Cairo after spending a turbulent year all over the place, K-E sailing the world seas 3rd year in a row; L-K and Geisha with their beautiful baby boys, SK, K, A, KT, KL and maybe some more people expecting - i would consider it a rather exciting start of the rumored last year of the mankind. And I feel N would agree when considering all the love she has discovered in herself and in others.

But still I find myself dreaming of tomatoes in a smallish glass house.
I can almost smell their sunny scent.

The only things that never arrive are the letters.

1.4.12

Kui keegi kirjutaks memuaare

Selles on ainult puudu teatud geeniuse tasand, teatud surematus, muidu oleksid need lood ju nii sarnased. Lugu sellest, kuidas Max Ernst järgnes Éluardidele Pariisi ja kuidas nad elasid mõnda aega õndsas polügaamias, ja kuidas hiljem Gala Éluardist sai Gala Dali, ja Max siirdus Peggy Guggenheimiga New Yorki - oo, millised nimed! Ja lood Frederico'st ja José'st ja kõik visatud ühte hunnikusse, Euroopa täis kunsti ja sõda ja seksi ja armastust ja kunsti. Aga ma saaksin samu lugusid rääkida väga pisikesse taskuraamatusse nii paljude oma kaaslaste ja iseenda kohta, ainult et meie ei tee surematut avangardi ja ei muuda laiema kultuurieliidi mentaliteete ja maailmakogemust sellises määral, mitte pooltki, mitte kübetki, aga need lood on ikkagi samaväärselt elulised, kui kummaline seda märgata.
Ma tean nii palju lugusid, ma pean vaatama, et ma neid sassi ei aja, ja ära ei unusta - äkki mõni neist siiski saab kuulsaks, ja siis ma teaksin tekkelegende.

Surematus ja surelikkus. Kas 21. sajandil on pop-kultuuri ikoon, kirjanik, filmitegija surematu ja kujutav või esinev kunstnik enam mitte?

27.2.12

Lists


Movies I saw in January:

Books I read in January:
Terry Pratchett 'The colour of magic'
Terry Pratchett 'The light fantastic'
Terry Pratchett 'Equal rites'
Karl Eric Toepher 'Empire of Ecstasy'

Movies I saw in February
Up (2009)

Books I read in February:
Terry Pratchett 'Mort'
Christopher Paolini 'Inheritance'
Neil Gaiman 'Stardust'
Proinsias Mac Cana 'Celtic Mythology'
Jeffrey Gantz 'Early Irish myths and sagas'
Dan Ben-Amos (ed) 'Folklore Genres'


Good start for the year.

12.2.12

habras

õhk, või vihm, või tugevus ja sellele vaheldus, ja pikad juuksed, kellel on või ei ole, või mingi siid, mis libseb läbi mõtete ja korraga on kõik laiali