pikk päev

Vaatasin üle oma soolisuse essee, tegin paar miniparandust, ja saatsin kogu värgi Sillele. On aeg taas õppima hakata. Kirjutasin pisut veel ERMi lugude võistluse jaoks oma vanaema jutte kokku ning jõudsin Shay ’Tantsupoliitikaga’ viimase peatükini.

Olen seda nüüd vahelduva eduga umbes kuu aega uurinud ja puurinud ja olen selle suhtes kuidagi erakordselt sõbralik – tekst jookseb kiirelt ja ei tundu paremaks mõistetavuseks vajavat väga palju erialast sõnavara; riikide poliitilisi ning identiteediga seotud olukordi on selgitatud lühidalt ja asjatundlikult; poliitika ja identiteet on seostatud vastavate rahvatantsurühmade toimimispõhimõtetega haaravalt ja selgelt. Üllatav on tema jutu otsekohesus, kompaktsus, mille põhjal minu peas kiirelt lisaseosed hakkavad tekkima nii eesti kui ka muude maade situatsiooniga. Äge on see, et minu Dora Stratou kogemus on Shay omaga nii sarnane, kuigi palju põgusam ja turistlikum. 

Rahvusliku ja soolise identiteedi kujundamine ning väljendamine/esitamine on kuidagi sellel aastal väga teema minu jaoks. Kes seda oleks osanud arvata. 

--

Päeval enne seda olin rohinud lõpuni aianurga segapeenra, kivimüüri-äärse lillepeenra, roosiklumbi, teise roosiklumbi ja kaks vagu kartuleid; olin riisunud ja ära vedanud viimaseid niitmise jääke; kloppinud elutoa vaibad ja katted, pesnud põrandad; pesnud nõusid, korjanud tilli, toonud korduvalt vett; katnud maasikad võrguga; ajanud korduvalt minema natuke liiga kiuslikke vareseid ning kuulanud ja mõtelnud. Ja Peipsi liiva peal mõnda aega tantsinud, salaja, koos päikesega, südames see ja teine, süda siin ja seal laiali. 

Las ta siis olla.