külaline, külalised

Veneetsia karri oli kuidagi teravam,
džinn ja toonik kuidagi kangem,
meeste laul kuidagi lüürilisem,
noorte tüdrukute naer kuidagi nakkavam,

mul on mu Eesti suvi ja maailmas polegi peaagu midagi paremat,
nii et peaagu unustan igatseda lähedust

kohtumised

mäest üles
(mäest üles)
mäest alla
(mäest alla)

hinga

ei pea üle saama südamevalust, vaid armastusest
ei, tegelikult ei pea, ei tohigi

las ma armastan, sest vahet ju ei ole

pikk päev

Vaatasin üle oma soolisuse essee, tegin paar miniparandust, ja saatsin kogu värgi Sillele. On aeg taas õppima hakata. Kirjutasin pisut veel ERMi lugude võistluse jaoks oma vanaema jutte kokku ning jõudsin Shay ’Tantsupoliitikaga’ viimase peatükini.

Olen seda nüüd vahelduva eduga umbes kuu aega uurinud ja puurinud ja olen selle suhtes kuidagi erakordselt sõbralik – tekst jookseb kiirelt ja ei tundu paremaks mõistetavuseks vajavat väga palju erialast sõnavara; riikide poliitilisi ning identiteediga seotud olukordi on selgitatud lühidalt ja asjatundlikult; poliitika ja identiteet on seostatud vastavate rahvatantsurühmade toimimispõhimõtetega haaravalt ja selgelt. Üllatav on tema jutu otsekohesus, kompaktsus, mille põhjal minu peas kiirelt lisaseosed hakkavad tekkima nii eesti kui ka muude maade situatsiooniga. Äge on see, et minu Dora Stratou kogemus on Shay omaga nii sarnane, kuigi palju põgusam ja turistlikum. 

Rahvusliku ja soolise identiteedi kujundamine ning väljendamine/esitamine on kuidagi sellel aastal väga teema minu jaoks. Kes seda oleks osanud arvata. 

--

Päeval enne seda olin rohinud lõpuni aianurga segapeenra, kivimüüri-äärse lillepeenra, roosiklumbi, teise roosiklumbi ja kaks vagu kartuleid; olin riisunud ja ära vedanud viimaseid niitmise jääke; kloppinud elutoa vaibad ja katted, pesnud põrandad; pesnud nõusid, korjanud tilli, toonud korduvalt vett; katnud maasikad võrguga; ajanud korduvalt minema natuke liiga kiuslikke vareseid ning kuulanud ja mõtelnud. Ja Peipsi liiva peal mõnda aega tantsinud, salaja, koos päikesega, südames see ja teine, süda siin ja seal laiali. 

Las ta siis olla.

Unejutt

Mis mõtet on raisata šampust, kui elu ise hakkab pähe?

Kõndimisest ja päikesest olid sabavalud, aga ainult võibolla, sest neid ei olnud mahti märgata. Jälle räägiti asju, mida võibolla ei olnud vaja, ja siis käituti risti vastupidi, ja jälle ütlesin kõigest lahti ja võtsin kõik korraga omaks üheaegselt. Nagu lammutus-ehitus tervik.

Mõnedel hetkedel saan rohkem aru, kui tahaks, ja mõnedel ei saa midagi, õnneks, kahjuks...

Kaotatud 20 eur leidsin ikkagi üles. Rohimine ootab.