29.1.10

lugedes

nad tantsisid jälle, ma olin jälle seal, ja ma olin rahul.

aga hiljem meenus mulle see.

26.1.10

ÄRA

Teeme siinkohal ühe tingimuse, mis?

Nõud, ja siis.
---
Huhh.
---
Jälle ma ei teadnud, mida teha. Jälle polnud ma oma meelepärase poeetilisuse kõrgusel. Mu peas olid kõik inimesed läbisegi, ma ei tohtinud neist kedagi tahta ja keegi neist ei tohtinud mingil põhjusel mind tahta ja see hakkas väsitama, sellest tõusis üksindus. Kes need piirid oli paika sättinud? Kes oli otsustanud, et ma pean tegelema justnimelt üksinduse ja ei millegi muuga? Ja paljude muudega, tegelikult, aga see mahtus kõik märksõna 'kohustused' alla, ja kas see pidigi nüüd põhiline olema?
Ma olin ju tegelikult tubli olnud, nii palju kuid juba, nii mitmeid aastaid juba järjest, mulle tuli juba peaaegu tunne, et ma väärin korraks sellest kõigest välja astumist.
Aga võibolla seda lihtsalt ei juhtugi.
Ma olin väga kohusetundlikult õnnelik ka. Kohusetundlikult ainult vähestel hetkedel, muidu ikka spontaanselt ja laiahaardeliselt, vahel ka märkamatult.

Võibolla oli asi lihtsalt küünlavalguses, sellel on võime alati head tunnet tekitada... ja võibolla mingil määral õnnelikkust ka.

Aga küsimus, küsimus oli nüüd selles, kas ma tahtsin, et mul tuleks elu esimene üksik kevad või ei. Ja veel suurem küsimus oli selles, kuidas seda eelmist endalt üldse mitte küsida vaid kõndida sündmuste järel, mitte lohistada neid oma valikute köiega taga.

Before these stories I had always made a wish, but now my biggest wish was to finish wishing.

24.1.10

Niiöelda vaba päev

Korraks oli hommikul küll pühapäeva näha, päike helendas ja oli sinine ja valge; kõndisin Boheemi hommikust sööma ja tellisin ühe üllatussuudluse suunurka. Sai toetada pea vastu seina ja ei pidanud väga palju rääkima, aga naerda sai jälle, ja seekord see ei teinud mind pahaseks - viimase aja mittemõtlemine on vilja kandnud.

Olin arvanud, et saan olla ja natuke nokitseda, aga torud olid neljandat päeva külmunud ja ronisin naabritega keldrisse. Juba praegu lõhnab kruupide, pannkookide ja hilinemise järele... õhtu on taas tööjooksmisi täis ja pissile ei saa.

Unes nägin vampiire. Suurt lugu, ja lõpuks ärkas üks tapetud ja ära peidetud tüdruk surnust 3 nädalat hiljem ning imestas, mis temaga toimunud oli. Mina, kes ma muidu enamikke loo keerdkäike jälgida olin suutnud, imestasin kaasa.

Aga muidu on feil, sest ma nii vajasin seda päeva vabana... hommik oleks võinud sarnasena jätkuda. Päike, sinine ja valge.

22.1.10

Dreamy (nobrain)

Ma lubasin kirjutada unenäost ja mitte oma ööst.

TLÜ koreograafia osakonnal oli vanalinnas (pigem mitte Tallinn) teise korruse kõrge laega korter külalislektorite majutamiseks. Uuel õppejõul oli mingi jama veel paberitega ja René palus, et ma seal niikaua sees elaks ja korterit hooldaks. Võtsin koera ja magasin ära nii diivani kui master bed'i ning Lissu oli väga õnnelik.
Tol päeval, kui Nele Eestisse jõudis, istusime korteri ees päikese käes munakivitänaval ja mõned sammud edasi toimus parasjagu mingi veider prantsusekeelne töötuba tummadega?, mida Nele kuulama ja lõpuks ka salaja kaasa tegema jäi. Näitasin talle korterit ja panin veel paar asja kokku, aga tol päeval jõudis omanik oma eelteismelise poja ja kahe valge puudliga, kes istusid autos seniks kuni ma Lissu kokku pidin korjama. Teretasin perenaist - "Hello, keeper" - külm vastus. Ta asus köögis asju lahti tõstma ning ma loputasin veel paar joogiklaasi, samal ajal kui poiss mu selja taga iga mu liigutust kommenteeris - ja ta oli vist vandenõuteoreetik, sest ta oli kindel, et püüan kogu ta peret mürgitada või vähemasti uputada.

Ärkasime ja kell oli 8. Oli liiga vara. Ma rääkisin nurrudes oma unenäost ja tukkusin vahelduva eduga veel tunni või ei tukkunud ka, aju ei tabanud veel asju. Viimasel ajal on kohvi kogu aeg (seda ei juhtunud kunagi, kui ma elasin teed joova hipirahvaga. Hoidugem halvast seltskonnast, ritsikad, nad panevad teid kohvi jooma... või ajavad hulluks) ja hommikune ärkamine ja 9-12-tunnised tööpäevad, mis ongi konkreetset tööd, tööd ja vahelduseks tööd täis ning adrenaliini ka, nii et tavapäev võib vabalt meenutada... mägironimist.

Lihased jälle kasvavad, ma olen nagu kuu selle koha pealt.

Visandaks oma päeva (neile üksikutele, kes siia tulevad mu eluga kursis olemise eesmärgil) - äratused on erinevad, ühendavaks on tahtmine seda lõpmatuseni edasi lükata. Dušš. Kohvi? Koer jookseb nii kaugele kui suudab ja kui ta jalad enam külma tõttu ei liigu, laseb ta minul end tagasi tassida. Loeng vanalinnas, ja võibolla teine loeng - video, filosoofia, kultuuriantropoloogia, muu. Loiri pagaritelt rosinarull ja Laial koreograafia osakonnas teevesi keema. Proov - endaga või tantsijatega või näitlejatega, ja Nukusse kohtumisele, ja tagasi proovi, kellegi teise proovi assisteerima, Laia koridoris lühivestlused mööduvate kaaskoreograafidega, mõni tantsija kallistab, Nukusse näitlejate proovi kiikama, helistab Dominiiklane ja helistab Tantsupidu, ja Tantsupidu vajab tegusid, või helistab Tuleshow, või helistab Mart, kõik vajavad tegusid. Tagasi proovi. Õhtul, kui hästi läheb, on etendus või midagi, ja siis on õhtusöök Hellas Kammega tõenäoliselt, mõlemad väsinud ja hõõgveiniga ja eestlaslikult ei pea me pidevalt rääkima. Kodus on graafikud ja nimekirjad ja mõni tekst või tants või muusika - muidugi enne tassin koera hangest tagasi tuppa. Ja üksinda ei küta, vaid mässun. Ja mitmekesi kütan ja mässun ikkagi, ja siis on soe.
Ja siis on hambapesu.

Nagu nüüd.

15.1.10

Otsa vaatamise keeld.
Aga ühe korra tahaks vaadata nii, nagu ma tegelikult inimesi vaatan.

13.1.10

A Morning very warm and short

I was so sure it was still the night, but the bells rang and I was awake in a sec, because I did not want to lose anything. There was coffee and I decided to cook some eggs.

The morning was from another century, very 19th, maybe it was because of the mustache, and my body acted on it's own again and my mind was probably still in some dream haze. There was classical music (there's always classical music these days) and I lighted some candles and tried to figure out, what I could do with my day.

I'm starting to feel older than some older people and it is very beautiful.

I have been solving this puzzle with lots of variables lately and more and more I feel that things need to figure out themselves.

Veneetsia järg

Tollel esmaspäeva õhtul summutasin oma sisemised häälekesed ja magasin korraks. T ja M olid reserveerinud laua Strada Nuova lähedal väga populaarses Lese-nimelises söögikohas ja me istusime väga rahulikult kogu õhtu (läbi lärmavate vananenud ameeriklaste kamba ning väsinud rasvaste juustega hoolimatu teenindaja), ma sain väga hästi tehtud seepiat ja kaheksajalgu ning ma peaaegu ei tundnud end enam halvasti, ent jõin siiski ainult vett.
Ma ei tea, millest me T ja M'ga räägime, aga see on alati neetumalt huvitav. Kui üldse kellegagi vestlusi pidada... nad on ühed mu lemmikutest.

Hiljem kibelesin A'ga välja. Meile tuli Mery koeraga vastu ja ma ma tahtsin maapõhja vajuda, aga õhtu oli, nagu ta oli, ning me istusime lõpuks hoopis ühes pisikeses väga võluva seinamaalinguga baaris Ferrovia lähistel (jah ma teen lõpuks kaardi ka. ja äkki mingid pildid... aga ma tean nii häid söögikohti!), kus olid äärmiselt võluvad inimesed, ja A inglise keel osutus palju paremaks kui keegi oleks osanud arvata.

Peagi algasid mu viimased 24 tundi selles linnas. Kõndisime T ja M'ga kohvini ning mul oli nii kahju. Ma ei lasknud endale enam midagi osta, enam polnud vahet. Kärutasime M'ga oma turukotti ja leidsime Eesti jaoks... ooh... puuvilju, köögivilju, juustu (Casa de Parmeggiano), oliive, maiustusi, maitseaineid (Mascari), siis leidsime ikkagi kohvi ka (olin suhteliselt kutu).. mäletasin Casa de Parmeggiano (Veneetsia parim juustupood, olime uniselt järjekorras peaaegu pool tundi) müüjaid ja nende silmad särasid. Samamoodi mäletasin Mascari usinat müüjameeskonda ning nende kaupki oli mul läbi vaadatud.

Astusime ka Alberto Sarria maskipoest Rialto lähedalt taas läbi. Kui ma kunagi peaks Itaalia keelt rääkima, on vanahärra Alberto esimene, kellega tutvuda tahan... Selline vaikne, muhe, meeldiv, tagasihoidlik ja kunstnik... ja need maskid. See oli mu kolmas kord seal ja ta tundis meid ära, näitas oma uusi luukeremaske ning kutsus meid karnevali ajal artiste vaatama.
Mu süda tilkus verd. Ma ei tea, millal ma jälle siia saan.

Ostsime õhinaga kokku röövliprae materjali ja kiirustasime koju vaaritama. Isa andis Eestist juhiseid ning liiga ruttu hakkas T näljast teisest toast protesteerima. Praad küpses kaua... ja vääris ootamist.
Kammisin M'l juukseid ja aeg seisis jälle korraks paigal. T oli arvutis ja tegeles finantsidega. Tundsin end väljaspool kõike tavalist ja see oli nii hea koht... natuke nagu sisemine lendamine.
Liiga ruttu pidi liha kontrollima ja tunnid tiksusid jälle mööda.
Praad oli geniaalne. Vaatasime M'ga teineteisele üllatunult otsa ning sõime kõik liiga palju. Ja (võibolla mitte sel kindlal korral, aga mitmetel neist) naersime ning vestlesime ja see oli väga tark ja väga rumal ja väga elus ühekorraga.

Õhtul lendasin A'ga välja. Mingid asjad olid ununenud ostmata ja nii sain endale päikesekuivatatud tomatid, Puppa imehead crostella'd (Senjoor Puppa on muuseas Saksamaal pagardust õppinud, aga tema crostella'd on sulaselge patt. Mida ma mitte kunagi tegemata ei jäta) ja suurema koti käsipagasi jaoks. Ja veel juustu.
Otsisime kohta ja leidsime Nono Risorto, pulbitseva tiheda söögikoha, pruunid lauad mööda ruumi kaootiliselt laiali pillatud ja professionaalsed töötajad nende vahel laveerimas ja suhtlemas.
Meile leiti laud ja me tellisime kala. See oli kaunis õhtu, mu viimane, ja ma olin kurbusest ilus, ja üks kelner vaatas. Naersime teda. A puhastas kala nii vilunult, et omanik ja paar teenindajat kiitsid, ja noh...
lõpuks olid nad kõik meisse kõrvuni armunud. Istusime rahulikult, A hoidis mu mõtteid peos ning restorani omanikud ja teenindajad muudkui keerlesid ja vaatasid.
See oli väga hea õhtu ja meile tehti 15 eurot alet (saladus!).

Siis jätsin A ja läksin Adelaidesse. Mery ütles mulle tere ja naeratas õrnalt ning ma teadsin, et ma olen idioot, ja on viimane õhtu, ja need inimesed olid nii tugevad ja nõrgad ja M oli...
Me jõime viina, võibolla minu lahkumise pärast, ent kõik oli siiski nii terav ja kurb.. varsti istusin ma Irish Pubis ja jõin ikka veel viina ja olin M'ga, väga M'ga tollel õhtul, ignoreerides kõiki kelli mu peas, mis tahtsid rääkida mingeid mineviku- või tulevikulugusid.

Nii naljakas on kuuluda sinna tohutusse inimgruppi, kes temasse armunud on. Muidu olen paljudel juhtudel suutnud siiski autsaideriks jääda.
Vähemalt, parafraseerides T'd, ei kavatse ma teda openly court'ida nagu ülejäänud veneetslased. Või üldse court'ida.

Vahepeal jõudsid Edo ja A ja kõik tundus paigast ära. Rääkisin põgusalt hoopis Gerry'ga ning Alvise oli taas väsinud näoga (millal ta ei oleks) ja suudles mind, aga ta oli ka väga purjus. Lõpuks lihtsalt lahkusime, kell oli vist 2? Ajasin minema A ja Alvise, Edo minuga ei suhelnud ja teiste jaoks oli mul kusagil üks pisar,
see oli seni kõige nukram minek ning ma ei mäletanud, nimelt ei mäletanud tol õhtul aastavahetust.
No woman no cry.

Niisiis, pärast poolt pudelit valget veini Nono Risortos ning mitmeid eesti plikade auks võetud viinapitse kondasin ma mööda korterit ringi ja toppisin endale asju kotti. Raske oli hingata ja miljonid asjad oleks pidanud maha ununema, aga mitte midagi ei jäänud. Kõik sai kaasa, välja arvatud fotod ja pärlid, ja nii pidigi.

Jalutasin veel ühe korra A'ga... vahepeal oli alanud aqua alta, nii et ma lahkusin kummikutes, ning Fondamenta Nuove sillad olid vait. M ei tulnud meid paadile saatma ja tundus häiritud. Olin kurb ja taas kaine ning sõitsin kell 4 öösel Veneetsia pimedusest ära.

Lennujaamas selgus mingi segadus lennuaegadega ning nii tukkusime toolil veel kaks tundi? Kolm tundi? Lennuk tõusis õhku alles pärast kümmet ja ma olin täiesti seep.

Lugesin Doris Lessingu "Cleft'i" ja ajasin kõiki oma tundmatu üksildase rahvusega segadusse. Tervet lennukitäit eesti pallureid ja mingeid vene poisse, that is.
Nad arvasid raudselt, et ma olen kusagilt eriti eksootiliselt saarelt või midagi.
Olin nii väsinud ja seiklused ei saanud kunagi otsa.

Aitäh, Veneetsia, I am so yours.
Aitäh, M, the same.

11.1.10

Uus mäng

See oli midagi, millest ma ei olnud varem kuulnud, ja ma ei teadnud selle algust ja lõppu ja reegleid, ja ei teadnud, mis hetkel peaks tulema võit või kaotus, või siis (filosoofia loengu järgi) ei teadnud isegi, kas tegu on üldse lõpliku mänguga.
Või kas üldse oli tegu mänguga.

Ja siis ma otsustasin neid kõiki mängida. Hästi salaja, hästi salaja, endale ütlemata, ja ise tegeleda hoopis tööga ja kooliga ja eluga ka natuke ja siis vaadata, mis juhtub.

Seiklused, seiklused, ma ütlen.

9.1.10

ahhh

ma ei taha täna minna, ma ei taha täna minna,
kõik asjad jäid pooleli, kasvõi kirjutamine või olemine,

olin mäletanud valesti ja e sõitis ära,
ja ta kandis sinist,
nii et ma võtsin ta endaga salaja kaasa.

7.1.10

Okei, okei,

väga võimalik, et ma keerasin lõpuks kõik võimalikud asjad metsa ja peaksin need üritama nüüd ära unustada,
võibolla jälle mitte (keegi ei tea). Ajaga läheb ehk korda tagasi. Niipalju siis Veneetsiast.

Eestis oli köögis 8 kraadi ja esimesena sain lennujaamas sõnumi E'lt. Oli liiga hilja ja ta sõitis juba minema,
tänasest hakkab töö.

Jah, ma kirjutan viimasest kolmest päevast ka, oota.

4.1.10

Where was I?

It is easy to get lost in this country; and I don't mean the streets.
Nevertheless I think I was lost on the streets a couple times yesterday, but it did not matter at all.

I took my fourth bath. The hour of leaving is near.
---
Laupäev algas süütult. Väljas ladistas paksu vihma ning acqua alta oli väga kõrge, tuul peksis vastasaia palme ning aknaluuke ja ma ei kavatsenud kusagile minna. Lõunaks oli risotto köögiviljadega ja millegagi, mille eestikeelset nimetust ma jälle ei tea. Lugesin lõpuni "Montaillou, Prantsuse küla", Meyeri "Angela Borgia" ning jõudsin markii de Sade'i abikaasast markiis Renée Pélagie'st rääkiva Gérard Badou raamatuga täpselt poole peale. Tegin T'le hernerooga (oh it's a very good roog, yes) ja jõudsin teatud hilinemisega Adelaidesse...

kus oli parasjagu meeletu pidu. Võibolla mitte niiväga meeletu, aga tegemist oli ilmselgelt ühesoolise juhtkambaga ja ma tundsin nende väikeste robustsete purjus veneetslannade ees tõsist hirmu. Mulle valati veini ja minuga tutvuti ja inimesi järjest tuli ja läks... näiteks nuttev ja kallistav Martina minu eelmistest külastustest, neil oli Geniga mingi järjekordne "lugu", seekord mitte vist eriti õnnelik. Leti ääres jõid shampust pikk sale sportlik Max ja lühike jässakas tume Alex (ma ei talu eriti, kui inimesed oma nimesid amerikaniseerivad - kui viimane on üldse sõna) - vestlesin nendega mõnda aega lihtsalt Maxi sorava inglise keele pärast ja lasin endale shampanjat valada. Kõik tantsisid Wham!i ja muude geyklassikute järgi ning kui lõpuks jõudsid Edo ja Gerry (kes mul samal õhtul end Jaaniks lubas kutsuda - kui keegi üldse on mu kursavenna Jaani itaallasest, vanem ja peoloomast teisik, siis on see tema), pidi Maarja mu ilmselget heameelt isegi tagasi hoidma.
Tuleb välja, et siin riigis on palju signaale, millest minul aimugi ei ole ja tõenäoliselt kunagi ei hakkagi olema. Ma ei tunne eriti sellist sõna nagu subtle.

Antonio oli juba varem kohal ja koerad ka. Tegelesin esimese osa õhtust tema väga külmaverelise vältimisega (feil) ning ülejäänud osa õhtust ta üsna ilmselge vahtimisega (ka feil? aga ma ei mõelnud midagi halba, ta oli lihtsalt väga ligitõmbav).
Ma mäletan väga hästi, mis hetkel lasin endale valada selle joogi, mis oleks pidanud jääma viimaseks.
Pärast seda tuli veel kahjuks palju jooke.
Kondasime Irish Pubi ja vahtisin seal inimesi. Kondasime Maarja teise koju ja seal hakkasin lõpuks püüdlikult vett jooma, ent oli juba hilja. M päästis mu peagi mind kella 4 paiku hommikul ettevaatlikult kanalitest mööda laveerides ja me jõudsime õigesse koju (pääsemine) ning suutsin samal hommikul veel helistada G'le, kes oli ülimalt armastusväärne (kell oli eestis napilt 5), ning saata sõnumi E'le, mis osutus hiljem süütuks.

Hommik oli põrgu. Ma ei olnud kunagi nii mürgitatud olnud. Tegelikult oli kogu mu pühapäev - ja ka Padovasse sõitmise plaan - rikutud. Aaaa, aga mitte umbisikuliselt, ei, ma olin ju ise seda endale teinud... ja mu keha oli väga solvunud.

Nii et peale piinarikkaid, rahutuid, poolsegaseid hommikusi mõtlemisi ja olemisi sõitsime M'ga pärastlõunaks päikeselisele külmale Lido saare rannale ja kõndisime seal kaua mööda teokarpe. Aadria meri oli võluv ja Lido meenutas miskipärast unist Pärnut.

Tagasiteel külmusime vaporettol peaaegu surnuks, nii et nõudsime Edo juures teed ning pärast mõningat ekslemist jagati meile seda ohtralt.
Kõik itaallased, muide, on haiged ja nuuskavad kogu aeg.

Mu üks randmekaitse oli jäänud Antonio kätte ja kusagil eelmise õhtu jooksul hakkas ta vastu vaatama, mis oli väga väga (omadussõna ei suutnud siinkohal välja mõelda).

See selleks. Me tegime õhtusöögiks tatart hakklihakastmega, aga mul oli ikka veel paha, nii et ma läksin jalutama. Ja olin lõpuks linna peal 5 tundi, vahepeal küll ühes uues boheemlaskohvikus, mille omanik on (vähemasti eelmises elus olnud) kindlasti piraat (ta jõi isegi rummi!) ja milles oli sohva ja sohvas, ilmselgelt, olin mina ja tegelikult oli mul kaaslane ka, M ja T suureks naeruks.

Ja me eksisime umbes 4 korda täielikult ära. Siinkohal võiks rääkida midagi San Polo ja selle ümbruse saatanlikest keerdkäikudest, aga ausalt öeldes polnud mul aimugi, kus me ekslesime. Seda oli palju.
Turist oleks läinud paanikasse? Aga väga raske on mitte olla imestunud kell 3 öösel väga pimedas Veneetsia tänavakoridoris seisma jäädes kõikjal laiuva vaikuse üle. Kusagilt oli lõpuks kosta vee tilkumist.. ent mitte üht piiksu, mitte üht prõksu, linn on vait ja Pratchett magab ning kõik Ankh-Morpokhi tegelased niisamuti...


Koju jõudes oli seal kuidagi eriti külm ja mul ei olnud ikka veel oma randmekaitset.

Täna hommikul see-eest polnud sooja vett ja nii läksin Edoardoga muuseumi-ringile söömata ja pesemata. Ringist sai pigem punkt, jalutasime Ca'Rezzonico paleesse Suure Kanali ääres, kus oli korruste kaupa laemaale, skulptuure, portreesid, allegooriaid, uskumatutest puidu-ja kivisortidest nö argimööblit (argi my ass), klaasi ja tapeeti ja mis iganes materjale nad 18. sajandil kasutasidki... Tiepolo, Guardi, Longhi, Tintoretto. Rokokoomeelsete maiuspala, ma ütleks, aeglase nautleja rõõm, ja kaela jaoks valu.

Viimane korrus oli juba natuke liiga palju, aga seal oli väga kaunis Lucrezia (mitte Borga, vaid pühak? uurin tema kohta hiljem) ning äärmiselt mõjuv kergelt impressionistlik väike ristilöömine (ülidünaamiline).

Me jalutasime Akadeemia poole, ent otsustasime muuseumipäeva lõpetatuks lugeda; sadas lund ja me sõime snäkke mingis baaris, mille meeskülastajad olid eesti tüdruku üle rõõmsad ja omanik kinkis mulle postkaardi oma asukohaga. Astusime salaja sisse kunstiakadeemia ristikäikudesse ning üritasime pääseda Salute katedraali, ent oli juba lõuna. Ahjaa, vahepeal oli meiega ühinenud äsja ärganud Gerry/Jaan, kes alustas hommikut grappa ja kohviga ning kelle inglise keeles on mingi võluv vabadus nagu kogu tema olekus.
Ma jalutasin itaalia meestega linna peal juba teist päeva järjest - väääägaaaa kummaline.

Sõin Adelaides pisut lõunat, ent mu keha ikka vel ei funktsioneerinud. Pulss oli nagunii kogu päeva liiga kõrge olnud. Ma ei tea veel, mis õhtust saab, õigemini ei tea ma, mis ma tahaksin, et õhtust saaks.

Võtsin oma neljanda vanni ja nüüd on aeg korraks raamatuga kerra tõmbuda. Seikluste tunnid on alles ees.

2.1.10

Liiga palju magusat. Ballarina in grigio.

Mul oli tunne, et ma ootasin midagi, aga kell oli ilmselgelt liiga palju.
The question was, who was I waiting for? I felt kind of restless and dazed and (again) there was no one to wait for.

Olin kuuendat päeva Veneetsias ja kolmandat korda vannis. Üleni vee all, nina väljas ja käed juustes ning aeg seisis paigal.

Eile hommikul oli acqua (hoopis c ja q'ga) eriti kõrgel ja mina selle üle eriti rõõmus. Läksime kino kõrvale coop'i paari viimast asja ostma (uut pudelit veini glögi jaoks ning apelsine näiteks) ja kõik oli jälle seda pulssikiirendavat karget värvi sinine, mis vahel läheb kokku päikeseloojanguroosaga. Mõned õnnetukesed olid botastega vees.
Muidu on see raske juhtuma - paar tundi enne acqua alta kõrghetke kostuvad üle linna alati sireenid, millest teadjamad oskavad sentimeetreidki välja lugeda, ning sellel hetkel saaksid kõik veel pääseda, sest vesi tungib linna üpris aeglaselt. Kohvikutes kruvitakse riiulitelt alumised osad lahti, üle veepiirete pannakse voolikud, mis vett kusagilt välja peavad juhtima, jala ümber seotakse kalamehesaapad ning kulmud lähevad pisut kortsu ja võibolla ilmub mõnedele nägudele ka eestlaslik väsimus.
Tõenäoliselt käivad kõik 1 korruse inimesed vetsus.

Does the intuition really work, every second? I was waiting in the right place. I decided to forgot about my fears and the night was little bit different again. Maybe light blue? Who knows.

Jalutasime getosse Canareggio lähedal ja igal pool olid Kosher baarid ja "Take a look of Your Torah" poed.

Kodus tegime hunniku heledaid piparkooke ja uue hõõgveini ning ma läksin istusin tekkide vahele voodisse ja ajasin korda oma viimase esitamata essee, mis oli üllatav.
Kui ma tagasi kööki jõudsin, olid kõik köögiviljad lõigutud ning T hakkas liha küpsetama. Õhkkond oli õhtusöögieelselt närviline ja ma ei osanud ennast kusagile panna.
Lõpuks istusime küünaldes suures toas, oli pidulik dinee kolmele foie gras', kahte moodi tehtud kitse, shampanja ja Burgundia veiniga ning desserdiks oli mingi müstiline superkook, mis maitses nagu müstiline superkook. Õhtusöök kestis 4 tundi? Ma ei tea, mingil hetkel saabus Eestisse uusaasta ja ma igatsesin mõndasid inimesi, ning äkki oli ka siin ainult 20 minutit veel aega ning ma riietusin halli kleiti ja kummikutesse ning lippasin välja vett vaatama.

Nii et siinne uusaasta leidis mind üksinda ühe kõrvalise sottoportego lõpus peaaegu põlvini vees üle kanali laiuvaid tühje tänavaid vaatamas ja kõikjal kõmavaid apokalüptilisi pauke ning itaaliakeelset vadinat kuulamas. Kiriku juurest koperdas üle silla üks noor pikk mees, peatus, pidas endamisi aru ning koperdas tagasi ja ma jälle ei näinud, kus ta pesa oli. Taevas helendas vahel roosakalt, aga ma ei näinud ise ühtegi tuld.

Kui me tükk aega hiljem kolmekesi samast kirikust möödusime, seisid sillal kaks vaikivat meest ja süütasid katkematult tuldsülitavaid asjandusi. Nad laotasid neid sillakäsipuule ja läitsid neid järjest ning pauk ja suits ja valgus olid kõik väga kenad ja võimsad, ent mul oli tunne, et nad ise ei võtnud vist hetkegi oma kätetöö tunnistamiseks. Nad tegelesid ainult ja ainult süütamisega.

Jätsime nad selja taha ja lonkisime veesolinal edasi. Ülejärgmise silla juures käis miniatuurne sissisõda, kaks noormeeste kampa (ilusad, jaajaa) olid teine teisel pool kallast ning püüdsid rakettidega üksteist tulutult tabada. Pauku oli see-eest palju.

Järgmises tupikus loopisid kaks kontrollimatut verinoort poisikest paugutajaid otse vette ning nendega sai T pisut pahandada.

Vaikisin ja ei teadnud, mida ma tahtsin. Üleminekuhetked on alati natuke valusad.

Nii ja naa, jätsime T'ga Calle Rachetta läheduses head ööd ja jalutasime aeglaselt Adelaidesse, kus hakati parasjagu sulgema, kõik sädelesid, suitsetasid, jõid erinevaid vedelikke ning Alvise oli taas väsinud ning üritas kohta kinni panna.

Meile valati piiramatult shampust ja ma tutvusin vanema tõsiveneetslasest Oliveriga ning vaatasin töötajaid tantsimas. Meelel hakkas kuidagi kergem ja mu hall kleit tegi oma pehmusega pai.
Suundusime La vita e bella kirja kandvasse miniatuursesse kanaliäärsesse baari, kus oli hordide kaupa õnnelikku, tumedapäist, joovastuses rahvast. Kell oli Eestis vist kolm? Bänd hakkas uuesti mängima (esimese loona kohe "Gimme some lovin", hiljem tulid näiteks veel "Ain't no sunshine" ja "I feel good"), nad olid kummaliselt sissepoolselt oma tegevust nautivad vanemad itaalia mehed ja ma armastasin neid esimesest hetkest, kui ma tantsupõrandale olin jõudnud.

Ja nii see läks. Järgmised kaks tundi möödusid (peaaegu) ennastunustavalt tantsides ja (peaaegu) mitte millestki hoolides - peaaegu seetõttu, et kaugemalt vaadates võis ilmselgelt märgata ruumi keskel kõrguvat halli torni...
ja ma olen tantsija. Ma tõenäoliselt suudaks ühel väga heal päeval tantsuga tülisid lahendada või paremal juhul ka maailma parandada.
Mis tähendab, et ma ei saa unistatagi märkamatuks jäämisest.
Ballerina in grigio võttis kõik complimenti! complimenti!'d õlgu kehitades ja naeratades vastu ning tantsis üha edasi. Oliver jäi õhtu jooksul liiga purju.
"No woman no cry" oli liiga kurb laul. M takerdus mu kaela, või mina tema juustesse, mingid mehed tiirlesid meie ümber, Edo vaatas mulle oma kaabu alt häguselt silma ning ma raputasin pead, tahtes end tegelikult korraks lihtsalt paika raputada - mitte ära, vaid vastupidi, kohale.
Varem olid helistanud tartlased A ja R ning sain sõnumi O'lt, kellega olen kohtunud üsna juhuslikult vaid kaks korda elus,
ning õige korraks hakkas mul kahju sellest, et üksteise tahtmine on üks lõputu kett.
Et kui inimestel see lüli korraks kahekordistub, siis on neil ikka roppu moodi vedanud.
Aga siis polnud enam mõtet ka sellele mõelda.

Viie paiku liikusime M'i teise koju, rääkisin seal Edo'ga korraks kurb olemisest, mõnuainetest ja koertest ning jõime kohvi. Mery ja pikkade juuste ja jäsemetega klassikaline Antonio (oo) olid linnas tulutult pidusid taga ajanud ning hommik oli käes.

Öö oli olnud väga selge ja tantsida väga ilus.

Hommik oli õnneks hilisem. Koperdasin kööki, apelsinid kaisus, ning sõime kõik koos piparkooke.

Ja nüüd olin vannis, ainult ninaots veest väljas, käed juustes ja mõte paigal. Uus aasta oli ammu alanud. Une ajal oli käinud veel üks eriti kõrge acqua alta, telefon oli olnud täiesti vait, kõhus kriipis traditsiooniline nostalgia ning tunded olid tasa.

Lugesin veel Montaillou'd ning jäin käsi suretades magama. Kogu aeg on olnud veidrad uned, aga täna öösel ehk eredaimalt - üks kunstnik koostas seinale oma uue performance'i suurt plakatit ning paigaldas lõpuks pealkirja - see oli revolvriga plakatisse lastud millegipärast 2-kordne auk. Ta peatus, vaatas oma kätetööd ning asetas siis revolvri suhu... keeras selle seejärel teises suunas ning las endal põse sisse samasugused 2 auku.

Tõusin ja läksin talle kiirabi kutsuma.

Aga nüüd õhtupoolikul nägin Lissut ja ta oli väga hädine ja haige.

Päriselus olid nad õhtusöögiks jääke soojendanud ja karamelliseerunud paprika pani mu tükiks ajaks vaid mõmisema. T läks vastas uksekellale - "It's your terrible dog-people," mainis ta jahedalt M'le, ning need olid Mery ja Edo, nende mäesuurused pohmakad ning kolm koera.

Jalutasime nendega mööda fondamentat, igal pool oli väga rahulik, samas olid liikvele läinud näljaste veneetslaste kambad, kes otsisid lahti olevaid baare nagu oaase keset kõrbe.
Oaasid avanesid veel tükk aega hiljem.

Päris maailma serval liikusid mööda lahte "taksod" ja üksikud "bussid" ning ma harjutasin sealse mustava vee taustal tulekeerutamist, kuni mu õlad väsisid. Edo pakkus meile oma seekord tühjemas köögis õieteed ning ma nägin jälle enda jaoks täisti tundmatu välja.

See saabastes toas käimine ja tohutute karvaste koertega elamine on tõesti märkimisväärselt liiga räpane eesti maitse jaoks. Ma ei ole ju pedantlik korraarmastaja, kaugel sellest, aga mu ema läheks väga vabalt hulluks.
Ma ei leiaks mingit motivatsiooni koristamiseks.

Lõikasime välja piparkoogilaevade shabloonid ning kaua aega hiljem koju lohisedes teesklesin ma mööda rõdusid üles ronivate päkapikkude mahatulistamist.
Nad ise tekitavad seda tunnet.

Eileöine baar ja veel mõned olid vahepeal ellu ärganud. Inimesed olid ikka veel ilusad... ja jahedad.

Mässasime glasuuri ja paatidega vist keskööni ning jõime kolmandat hõõgveini. Päev oli olnud lühike, aga hea.

Natuke olin siiski näljane - ja siin majas polnud toidust just puudust - ning igatsesin mingeid olematuid sõõme. Eestis terendab üks vabam nädal ja ma peaks vist üritama Geisha metsa vedada... aga muidu olin nii tuttavlikult nõrk ja nii tuttavlikult rahutu.
Ma peaks ennast ise kinni püüdma, mitte lehvima kogu aeg.

Eelmine aasta tõi palju, panen ta hiljem endale riiulisse, kõigepealt peaksin mingid peatükid sellest veel meelde tuletama.
Uue aasta lugu alaku.