Korraks oli hommikul küll pühapäeva näha, päike helendas ja oli sinine ja valge; kõndisin Boheemi hommikust sööma ja tellisin ühe üllatussuudluse suunurka. Sai toetada pea vastu seina ja ei pidanud väga palju rääkima, aga naerda sai jälle, ja seekord see ei teinud mind pahaseks - viimase aja mittemõtlemine on vilja kandnud.
Olin arvanud, et saan olla ja natuke nokitseda, aga torud olid neljandat päeva külmunud ja ronisin naabritega keldrisse. Juba praegu lõhnab kruupide, pannkookide ja hilinemise järele... õhtu on taas tööjooksmisi täis ja pissile ei saa.
Unes nägin vampiire. Suurt lugu, ja lõpuks ärkas üks tapetud ja ära peidetud tüdruk surnust 3 nädalat hiljem ning imestas, mis temaga toimunud oli. Mina, kes ma muidu enamikke loo keerdkäike jälgida olin suutnud, imestasin kaasa.
Aga muidu on feil, sest ma nii vajasin seda päeva vabana... hommik oleks võinud sarnasena jätkuda. Päike, sinine ja valge.
AHHHH THIS IS ALL SO GOOD
9 months ago
0 juttu:
Post a Comment