Veneetsia järg

Tollel esmaspäeva õhtul summutasin oma sisemised häälekesed ja magasin korraks. T ja M olid reserveerinud laua Strada Nuova lähedal väga populaarses Lese-nimelises söögikohas ja me istusime väga rahulikult kogu õhtu (läbi lärmavate vananenud ameeriklaste kamba ning väsinud rasvaste juustega hoolimatu teenindaja), ma sain väga hästi tehtud seepiat ja kaheksajalgu ning ma peaaegu ei tundnud end enam halvasti, ent jõin siiski ainult vett.
Ma ei tea, millest me T ja M'ga räägime, aga see on alati neetumalt huvitav. Kui üldse kellegagi vestlusi pidada... nad on ühed mu lemmikutest.

Hiljem kibelesin A'ga välja. Meile tuli Mery koeraga vastu ja ma ma tahtsin maapõhja vajuda, aga õhtu oli, nagu ta oli, ning me istusime lõpuks hoopis ühes pisikeses väga võluva seinamaalinguga baaris Ferrovia lähistel (jah ma teen lõpuks kaardi ka. ja äkki mingid pildid... aga ma tean nii häid söögikohti!), kus olid äärmiselt võluvad inimesed, ja A inglise keel osutus palju paremaks kui keegi oleks osanud arvata.

Peagi algasid mu viimased 24 tundi selles linnas. Kõndisime T ja M'ga kohvini ning mul oli nii kahju. Ma ei lasknud endale enam midagi osta, enam polnud vahet. Kärutasime M'ga oma turukotti ja leidsime Eesti jaoks... ooh... puuvilju, köögivilju, juustu (Casa de Parmeggiano), oliive, maiustusi, maitseaineid (Mascari), siis leidsime ikkagi kohvi ka (olin suhteliselt kutu).. mäletasin Casa de Parmeggiano (Veneetsia parim juustupood, olime uniselt järjekorras peaaegu pool tundi) müüjaid ja nende silmad särasid. Samamoodi mäletasin Mascari usinat müüjameeskonda ning nende kaupki oli mul läbi vaadatud.

Astusime ka Alberto Sarria maskipoest Rialto lähedalt taas läbi. Kui ma kunagi peaks Itaalia keelt rääkima, on vanahärra Alberto esimene, kellega tutvuda tahan... Selline vaikne, muhe, meeldiv, tagasihoidlik ja kunstnik... ja need maskid. See oli mu kolmas kord seal ja ta tundis meid ära, näitas oma uusi luukeremaske ning kutsus meid karnevali ajal artiste vaatama.
Mu süda tilkus verd. Ma ei tea, millal ma jälle siia saan.

Ostsime õhinaga kokku röövliprae materjali ja kiirustasime koju vaaritama. Isa andis Eestist juhiseid ning liiga ruttu hakkas T näljast teisest toast protesteerima. Praad küpses kaua... ja vääris ootamist.
Kammisin M'l juukseid ja aeg seisis jälle korraks paigal. T oli arvutis ja tegeles finantsidega. Tundsin end väljaspool kõike tavalist ja see oli nii hea koht... natuke nagu sisemine lendamine.
Liiga ruttu pidi liha kontrollima ja tunnid tiksusid jälle mööda.
Praad oli geniaalne. Vaatasime M'ga teineteisele üllatunult otsa ning sõime kõik liiga palju. Ja (võibolla mitte sel kindlal korral, aga mitmetel neist) naersime ning vestlesime ja see oli väga tark ja väga rumal ja väga elus ühekorraga.

Õhtul lendasin A'ga välja. Mingid asjad olid ununenud ostmata ja nii sain endale päikesekuivatatud tomatid, Puppa imehead crostella'd (Senjoor Puppa on muuseas Saksamaal pagardust õppinud, aga tema crostella'd on sulaselge patt. Mida ma mitte kunagi tegemata ei jäta) ja suurema koti käsipagasi jaoks. Ja veel juustu.
Otsisime kohta ja leidsime Nono Risorto, pulbitseva tiheda söögikoha, pruunid lauad mööda ruumi kaootiliselt laiali pillatud ja professionaalsed töötajad nende vahel laveerimas ja suhtlemas.
Meile leiti laud ja me tellisime kala. See oli kaunis õhtu, mu viimane, ja ma olin kurbusest ilus, ja üks kelner vaatas. Naersime teda. A puhastas kala nii vilunult, et omanik ja paar teenindajat kiitsid, ja noh...
lõpuks olid nad kõik meisse kõrvuni armunud. Istusime rahulikult, A hoidis mu mõtteid peos ning restorani omanikud ja teenindajad muudkui keerlesid ja vaatasid.
See oli väga hea õhtu ja meile tehti 15 eurot alet (saladus!).

Siis jätsin A ja läksin Adelaidesse. Mery ütles mulle tere ja naeratas õrnalt ning ma teadsin, et ma olen idioot, ja on viimane õhtu, ja need inimesed olid nii tugevad ja nõrgad ja M oli...
Me jõime viina, võibolla minu lahkumise pärast, ent kõik oli siiski nii terav ja kurb.. varsti istusin ma Irish Pubis ja jõin ikka veel viina ja olin M'ga, väga M'ga tollel õhtul, ignoreerides kõiki kelli mu peas, mis tahtsid rääkida mingeid mineviku- või tulevikulugusid.

Nii naljakas on kuuluda sinna tohutusse inimgruppi, kes temasse armunud on. Muidu olen paljudel juhtudel suutnud siiski autsaideriks jääda.
Vähemalt, parafraseerides T'd, ei kavatse ma teda openly court'ida nagu ülejäänud veneetslased. Või üldse court'ida.

Vahepeal jõudsid Edo ja A ja kõik tundus paigast ära. Rääkisin põgusalt hoopis Gerry'ga ning Alvise oli taas väsinud näoga (millal ta ei oleks) ja suudles mind, aga ta oli ka väga purjus. Lõpuks lihtsalt lahkusime, kell oli vist 2? Ajasin minema A ja Alvise, Edo minuga ei suhelnud ja teiste jaoks oli mul kusagil üks pisar,
see oli seni kõige nukram minek ning ma ei mäletanud, nimelt ei mäletanud tol õhtul aastavahetust.
No woman no cry.

Niisiis, pärast poolt pudelit valget veini Nono Risortos ning mitmeid eesti plikade auks võetud viinapitse kondasin ma mööda korterit ringi ja toppisin endale asju kotti. Raske oli hingata ja miljonid asjad oleks pidanud maha ununema, aga mitte midagi ei jäänud. Kõik sai kaasa, välja arvatud fotod ja pärlid, ja nii pidigi.

Jalutasin veel ühe korra A'ga... vahepeal oli alanud aqua alta, nii et ma lahkusin kummikutes, ning Fondamenta Nuove sillad olid vait. M ei tulnud meid paadile saatma ja tundus häiritud. Olin kurb ja taas kaine ning sõitsin kell 4 öösel Veneetsia pimedusest ära.

Lennujaamas selgus mingi segadus lennuaegadega ning nii tukkusime toolil veel kaks tundi? Kolm tundi? Lennuk tõusis õhku alles pärast kümmet ja ma olin täiesti seep.

Lugesin Doris Lessingu "Cleft'i" ja ajasin kõiki oma tundmatu üksildase rahvusega segadusse. Tervet lennukitäit eesti pallureid ja mingeid vene poisse, that is.
Nad arvasid raudselt, et ma olen kusagilt eriti eksootiliselt saarelt või midagi.
Olin nii väsinud ja seiklused ei saanud kunagi otsa.

Aitäh, Veneetsia, I am so yours.
Aitäh, M, the same.