The question was, who was I waiting for? I felt kind of restless and dazed and (again) there was no one to wait for.
Olin kuuendat päeva Veneetsias ja kolmandat korda vannis. Üleni vee all, nina väljas ja käed juustes ning aeg seisis paigal.
Eile hommikul oli acqua (hoopis c ja q'ga) eriti kõrgel ja mina selle üle eriti rõõmus. Läksime kino kõrvale coop'i paari viimast asja ostma (uut pudelit veini glögi jaoks ning apelsine näiteks) ja kõik oli jälle seda pulssikiirendavat karget värvi sinine, mis vahel läheb kokku päikeseloojanguroosaga. Mõned õnnetukesed olid botastega vees.
Muidu on see raske juhtuma - paar tundi enne acqua alta kõrghetke kostuvad üle linna alati sireenid, millest teadjamad oskavad sentimeetreidki välja lugeda, ning sellel hetkel saaksid kõik veel pääseda, sest vesi tungib linna üpris aeglaselt. Kohvikutes kruvitakse riiulitelt alumised osad lahti, üle veepiirete pannakse voolikud, mis vett kusagilt välja peavad juhtima, jala ümber seotakse kalamehesaapad ning kulmud lähevad pisut kortsu ja võibolla ilmub mõnedele nägudele ka eestlaslik väsimus.
Tõenäoliselt käivad kõik 1 korruse inimesed vetsus.
Does the intuition really work, every second? I was waiting in the right place. I decided to forgot about my fears and the night was little bit different again. Maybe light blue? Who knows.
Jalutasime getosse Canareggio lähedal ja igal pool olid Kosher baarid ja "Take a look of Your Torah" poed.
Kodus tegime hunniku heledaid piparkooke ja uue hõõgveini ning ma läksin istusin tekkide vahele voodisse ja ajasin korda oma viimase esitamata essee, mis oli üllatav.
Kui ma tagasi kööki jõudsin, olid kõik köögiviljad lõigutud ning T hakkas liha küpsetama. Õhkkond oli õhtusöögieelselt närviline ja ma ei osanud ennast kusagile panna.
Lõpuks istusime küünaldes suures toas, oli pidulik dinee kolmele foie gras', kahte moodi tehtud kitse, shampanja ja Burgundia veiniga ning desserdiks oli mingi müstiline superkook, mis maitses nagu müstiline superkook. Õhtusöök kestis 4 tundi? Ma ei tea, mingil hetkel saabus Eestisse uusaasta ja ma igatsesin mõndasid inimesi, ning äkki oli ka siin ainult 20 minutit veel aega ning ma riietusin halli kleiti ja kummikutesse ning lippasin välja vett vaatama.
Nii et siinne uusaasta leidis mind üksinda ühe kõrvalise sottoportego lõpus peaaegu põlvini vees üle kanali laiuvaid tühje tänavaid vaatamas ja kõikjal kõmavaid apokalüptilisi pauke ning itaaliakeelset vadinat kuulamas. Kiriku juurest koperdas üle silla üks noor pikk mees, peatus, pidas endamisi aru ning koperdas tagasi ja ma jälle ei näinud, kus ta pesa oli. Taevas helendas vahel roosakalt, aga ma ei näinud ise ühtegi tuld.
Kui me tükk aega hiljem kolmekesi samast kirikust möödusime, seisid sillal kaks vaikivat meest ja süütasid katkematult tuldsülitavaid asjandusi. Nad laotasid neid sillakäsipuule ja läitsid neid järjest ning pauk ja suits ja valgus olid kõik väga kenad ja võimsad, ent mul oli tunne, et nad ise ei võtnud vist hetkegi oma kätetöö tunnistamiseks. Nad tegelesid ainult ja ainult süütamisega.
Jätsime nad selja taha ja lonkisime veesolinal edasi. Ülejärgmise silla juures käis miniatuurne sissisõda, kaks noormeeste kampa (ilusad, jaajaa) olid teine teisel pool kallast ning püüdsid rakettidega üksteist tulutult tabada. Pauku oli see-eest palju.
Järgmises tupikus loopisid kaks kontrollimatut verinoort poisikest paugutajaid otse vette ning nendega sai T pisut pahandada.
Vaikisin ja ei teadnud, mida ma tahtsin. Üleminekuhetked on alati natuke valusad.
Nii ja naa, jätsime T'ga Calle Rachetta läheduses head ööd ja jalutasime aeglaselt Adelaidesse, kus hakati parasjagu sulgema, kõik sädelesid, suitsetasid, jõid erinevaid vedelikke ning Alvise oli taas väsinud ning üritas kohta kinni panna.
Meile valati piiramatult shampust ja ma tutvusin vanema tõsiveneetslasest Oliveriga ning vaatasin töötajaid tantsimas. Meelel hakkas kuidagi kergem ja mu hall kleit tegi oma pehmusega pai.
Suundusime La vita e bella kirja kandvasse miniatuursesse kanaliäärsesse baari, kus oli hordide kaupa õnnelikku, tumedapäist, joovastuses rahvast. Kell oli Eestis vist kolm? Bänd hakkas uuesti mängima (esimese loona kohe "Gimme some lovin", hiljem tulid näiteks veel "Ain't no sunshine" ja "I feel good"), nad olid kummaliselt sissepoolselt oma tegevust nautivad vanemad itaalia mehed ja ma armastasin neid esimesest hetkest, kui ma tantsupõrandale olin jõudnud.
Ja nii see läks. Järgmised kaks tundi möödusid (peaaegu) ennastunustavalt tantsides ja (peaaegu) mitte millestki hoolides - peaaegu seetõttu, et kaugemalt vaadates võis ilmselgelt märgata ruumi keskel kõrguvat halli torni...
ja ma olen tantsija. Ma tõenäoliselt suudaks ühel väga heal päeval tantsuga tülisid lahendada või paremal juhul ka maailma parandada.
Mis tähendab, et ma ei saa unistatagi märkamatuks jäämisest.
Ballerina in grigio võttis kõik complimenti! complimenti!'d õlgu kehitades ja naeratades vastu ning tantsis üha edasi. Oliver jäi õhtu jooksul liiga purju.
"No woman no cry" oli liiga kurb laul. M takerdus mu kaela, või mina tema juustesse, mingid mehed tiirlesid meie ümber, Edo vaatas mulle oma kaabu alt häguselt silma ning ma raputasin pead, tahtes end tegelikult korraks lihtsalt paika raputada - mitte ära, vaid vastupidi, kohale.
Varem olid helistanud tartlased A ja R ning sain sõnumi O'lt, kellega olen kohtunud üsna juhuslikult vaid kaks korda elus,
ning õige korraks hakkas mul kahju sellest, et üksteise tahtmine on üks lõputu kett.
Et kui inimestel see lüli korraks kahekordistub, siis on neil ikka roppu moodi vedanud.
Aga siis polnud enam mõtet ka sellele mõelda.
Viie paiku liikusime M'i teise koju, rääkisin seal Edo'ga korraks kurb olemisest, mõnuainetest ja koertest ning jõime kohvi. Mery ja pikkade juuste ja jäsemetega klassikaline Antonio (oo) olid linnas tulutult pidusid taga ajanud ning hommik oli käes.
Öö oli olnud väga selge ja tantsida väga ilus.
Hommik oli õnneks hilisem. Koperdasin kööki, apelsinid kaisus, ning sõime kõik koos piparkooke.
Ja nüüd olin vannis, ainult ninaots veest väljas, käed juustes ja mõte paigal. Uus aasta oli ammu alanud. Une ajal oli käinud veel üks eriti kõrge acqua alta, telefon oli olnud täiesti vait, kõhus kriipis traditsiooniline nostalgia ning tunded olid tasa.
Lugesin veel Montaillou'd ning jäin käsi suretades magama. Kogu aeg on olnud veidrad uned, aga täna öösel ehk eredaimalt - üks kunstnik koostas seinale oma uue performance'i suurt plakatit ning paigaldas lõpuks pealkirja - see oli revolvriga plakatisse lastud millegipärast 2-kordne auk. Ta peatus, vaatas oma kätetööd ning asetas siis revolvri suhu... keeras selle seejärel teises suunas ning las endal põse sisse samasugused 2 auku.
Tõusin ja läksin talle kiirabi kutsuma.
Aga nüüd õhtupoolikul nägin Lissut ja ta oli väga hädine ja haige.
Päriselus olid nad õhtusöögiks jääke soojendanud ja karamelliseerunud paprika pani mu tükiks ajaks vaid mõmisema. T läks vastas uksekellale - "It's your terrible dog-people," mainis ta jahedalt M'le, ning need olid Mery ja Edo, nende mäesuurused pohmakad ning kolm koera.
Jalutasime nendega mööda fondamentat, igal pool oli väga rahulik, samas olid liikvele läinud näljaste veneetslaste kambad, kes otsisid lahti olevaid baare nagu oaase keset kõrbe.
Oaasid avanesid veel tükk aega hiljem.
Päris maailma serval liikusid mööda lahte "taksod" ja üksikud "bussid" ning ma harjutasin sealse mustava vee taustal tulekeerutamist, kuni mu õlad väsisid. Edo pakkus meile oma seekord tühjemas köögis õieteed ning ma nägin jälle enda jaoks täisti tundmatu välja.
See saabastes toas käimine ja tohutute karvaste koertega elamine on tõesti märkimisväärselt liiga räpane eesti maitse jaoks. Ma ei ole ju pedantlik korraarmastaja, kaugel sellest, aga mu ema läheks väga vabalt hulluks.
Ma ei leiaks mingit motivatsiooni koristamiseks.
Lõikasime välja piparkoogilaevade shabloonid ning kaua aega hiljem koju lohisedes teesklesin ma mööda rõdusid üles ronivate päkapikkude mahatulistamist.
Nad ise tekitavad seda tunnet.
Eileöine baar ja veel mõned olid vahepeal ellu ärganud. Inimesed olid ikka veel ilusad... ja jahedad.
Mässasime glasuuri ja paatidega vist keskööni ning jõime kolmandat hõõgveini. Päev oli olnud lühike, aga hea.
Natuke olin siiski näljane - ja siin majas polnud toidust just puudust - ning igatsesin mingeid olematuid sõõme. Eestis terendab üks vabam nädal ja ma peaks vist üritama Geisha metsa vedada... aga muidu olin nii tuttavlikult nõrk ja nii tuttavlikult rahutu.
Ma peaks ennast ise kinni püüdma, mitte lehvima kogu aeg.
Eelmine aasta tõi palju, panen ta hiljem endale riiulisse, kõigepealt peaksin mingid peatükid sellest veel meelde tuletama.
Uue aasta lugu alaku.
0 juttu:
Post a Comment