ÄRA

Teeme siinkohal ühe tingimuse, mis?

Nõud, ja siis.
---
Huhh.
---
Jälle ma ei teadnud, mida teha. Jälle polnud ma oma meelepärase poeetilisuse kõrgusel. Mu peas olid kõik inimesed läbisegi, ma ei tohtinud neist kedagi tahta ja keegi neist ei tohtinud mingil põhjusel mind tahta ja see hakkas väsitama, sellest tõusis üksindus. Kes need piirid oli paika sättinud? Kes oli otsustanud, et ma pean tegelema justnimelt üksinduse ja ei millegi muuga? Ja paljude muudega, tegelikult, aga see mahtus kõik märksõna 'kohustused' alla, ja kas see pidigi nüüd põhiline olema?
Ma olin ju tegelikult tubli olnud, nii palju kuid juba, nii mitmeid aastaid juba järjest, mulle tuli juba peaaegu tunne, et ma väärin korraks sellest kõigest välja astumist.
Aga võibolla seda lihtsalt ei juhtugi.
Ma olin väga kohusetundlikult õnnelik ka. Kohusetundlikult ainult vähestel hetkedel, muidu ikka spontaanselt ja laiahaardeliselt, vahel ka märkamatult.

Võibolla oli asi lihtsalt küünlavalguses, sellel on võime alati head tunnet tekitada... ja võibolla mingil määral õnnelikkust ka.

Aga küsimus, küsimus oli nüüd selles, kas ma tahtsin, et mul tuleks elu esimene üksik kevad või ei. Ja veel suurem küsimus oli selles, kuidas seda eelmist endalt üldse mitte küsida vaid kõndida sündmuste järel, mitte lohistada neid oma valikute köiega taga.

Before these stories I had always made a wish, but now my biggest wish was to finish wishing.