Talveun..

Asjad on toimumises, tegutsemises, vähem on rääkida. Või siis lihtsalt, kuidagi mundaansed. Headel päevadel tantsid, sööd ja istud raamatute taga, kehvadel virised ja väsid. To-do list võitleb unisusega ja vastupidi, ning teekonnad on närvesöövad liuväljad või porisupid. Koduseid töid määratakse armutu järjekindlusega üha suuremas koguses, nii et enese seatud jäävad kõrvale. Aeg muudkui jookseb. Vahel on noor ja särav olla, vahel peitud mütside alla, kampsunite sisse, ekraanide taha. Vahel unustad kõik ümbritseva...

Kuutõbi

Minek taas terendab. E küsis ühel hommikul ohkega - kas sa nüüd ometi päriselt lähed?

Ma jätan varsti juba iga nädal kellegagi hüvasti - nii tihti, tegelikult, et ma enam ei jätagi vist kellegagi hüvasti. Lahkumiste asemel on liikumised.

Sain kino ja mu esimese IMAX kogemuse, koos kääbiku 48 freimiga - harjusin ruttu ja nautisin suu pärani ja polnud mõneks ajaks üldse kriitiline ega virisev, sest olin nii üleni loo sees.
Sain oma oodatud art deco Kumus, milline vaate- ja mõttemäng.
Sain süüa ja juua ja tantsida ja rääkida ja naerda.
Sain töötada, ja oli huvitav ja oli raske ja kõike ei jõudnud valmis.

Aga nüüd on vaid viimased kolm päeva.. Ja mõnede armsamate nägemine, kelle pärast nüüd unetus.

Kibe, magus, romantiliselt täiskuuöine, argiselt näriv ja kahvatu unetus. Miks mõned jäävadki kummitama...