I was woken up and out of the house in 10 minutes. Wearing my rubber boots and acting childishly... But I got to step inside 20 cm of water when going out and it was incredible - You know how adult people always forbid children to play in ponds? Well everybody is playing in ponds in this town, they are! The random rain was cold and the main shopping streets were still dry, if they were higher, so the turist were wearing running shoes or some weird bags around their legs.We went to the market again and I still don't like the slimy things she loves so madly.
Later we were wading in the water - the roads melted together with Grand Canal and I loved the blue light of the day.
It reminded me of something else. Where have I seen this color lately?
--
Turul käimine võttis aega, ostsime krevette, mis polnud krevetid (mitte scampi vaid see teine sort), lamba- ja kitseliha homseks, saia, veini, maitseaineid hõõgveinile, kartuleid, lillkapsast, klementiine, sibulaid, granaatõuna, salatit, loorberit, türgi ube ja mingit mee ja manditega desserti. Meist jäid maha raskelt täislaotud puuviljade letid, suhteliselt nukra välimusega lödid seepiad ja kalmaarid, viimaseid hingetõmbeid ahmida üritavad erinevate krabiliste kuhjad, austrid, pardid, küülikud ja kalkunid ning palju erinevaid tigusid, või olid need ka karbid.
Läksime poodi ja nad otsid veel kaks kotitäit asju (ka need 1,5 liitrit veini, mille hiljem ühekorraga hõõgveiniks tegime ja samal päeval ka ära jõime ning minu teada palju juustu). See oli meeletu hulk kilekotte ja öko-Madli minus suri samal ajal lämmatavat plastikusurma.
Lõunaks olid need mitte-krevetid. Küüslaugu ja peterselliga õlis kuldroosaks küpsetatud, konjakiga üle valatud (see pandi põlema, leek oli minu auks meetrine, vägaväga cool, aga köögikapp nii ei arvanud). Õppisin nende puhastamise kiiruga ära ja siis jätkus tükk aega peaaegu barokliku söömaaega - vestlus oli kahtlemata kerglane, ent teravmeelne, ja sõrmed olid täiesti oivalise kastmega koos..
Läksin vanni "mediteerima", see on samuti üks neist luksustest, mida mul Eestis pole. Mingeid tööpakkumisi oli tulnud kahjuks valedesse hetkedesse, aga äkki peaksingi ei-ütlemise täielikult selgeks õppima. Uuesti õppima õppimine osutus sel aastal keerulisemaks, kui olin arvanud.
Mul on tavaliselt mingi ähmane tunne tuleva/algava aasta koha pealt. Aasta tagasi, kui ma just ei blufi, kaldusin arvama, et 2009st tuleb üks keeruline ülesanne.
Ma ei tea, kas ma seda üldse kunagi ära lahendasin, aga see tuli paras võrrand. Väga mitme nuutujaga.
2010 paistab praegu läbi kardinate (võibolla on lihtsalt taas tegemist neljanda dimensiooniga. Väidetakse, et kui me väga püüaks, suudaks me näha samu objekte kõikides kolmes ajas) lootusrikas. Mis iganes tuleb, mul on tunne, et seekord läheb mul paremini. Mul on viimasel ajal tõesti vähe õnne olnud, aga võibolla polegi see nii oluline... kui ainult oskaks neid 365 päeva rohkem kohaloluga täita, mitte kogu aeg mingit muude hetkedega tegeleda...
Mul on uuem eesmärk.
Tegelikult on nagu paar suunda veel, aga need sisaldavad suurel osal puhkust, sööki ja raamatuid.
Küll see oleks hea tee, mida mööda käia.
Õhtu oli unine ja hea. Tegime piparkoogitainast, mis võibolla tuli itaallaslikult hele, ent seni veel väga maitsev, lõpetasime hõõgveini ja naersime - naersin sellist puhast teeskluseta naeru, mille mõnikord unustanud olen, ning see ehmatas mind mingitel hetkedel. Siin riigis geniaalsemaid nalju on... oot, kuidas see kõlaski? Apres moi le déluge?
Pärast mind tulgu või veeuputus, aga siin ongi ju...
Sõime musta leiba ja kodujuustu ja heeringat ja munavõid ning juustusid ja klementiine ja saia ja jõulukooki ja veelkord juustu?
Pärast pesin terve mäe nõusid ja ei õppinud enam mitte üks raas, millest on väga kahju.
Samal ajal tungis kohisev aqua (või on see acqua?) mu akna taga laiuvat tänavat vallutama. Uusaastaöö tuleb plaanipäraselt märg, nii et vajan uut õhtukleiti, mis sobiks mu kummikutega.
0 juttu:
Post a Comment