Oli esmaspäev ja see ei tundunud nagu esmaspäev, sest turg oli lahti. Mõned kohad lõhnasid kloori järele, sinna oli aqua alta sisse tunginud.

Otsime turult kruupe, kartuleid, klementiine, peekonit ja veini ning lonkisime koju mulgiputru tegema.

Itaalia kartulid maitsesid teistmoodi.

Lõuna ajal selgus, et olime oodatud lõunale Eduardo juurde, kes oli Eritreast, saksa juurtega, kandis kübarat ja kellel oli suhteliselt kõrge turjaga haski Luna.

Canareggio tudengikodus (inimesed olid ikka veel 30ndates) oli pisikesse valgesse kööki surutud üle kümne inimese (neist 3 istusid saapariiulil), 3 suuremat sorti koera (neist 2 üritasid laua all sugu teha) ning mahlane liha ja salat - jumal tänatud, et olime enne söönud, ent siiski oleksin olnud võimeline lihahunniku täiesti üksi ära sööma. Saapaid ei võetud taas jalast, kas nad näevadki oma jalgu ainult magama või pessu minnes? Jube ebameeldiv.

Kaks tähelepanekut, mis ei ole võibolla eriti originaalsed, aga -

1) keegi ei viitsi rääkida inglise keelt ja nad räägivad seda nagunii suhteliselt hirmsalt

2) suhtumine koertesse on peaaegu kriminaalsel moel vastandlik võrreldes Eestiga. Eestis ma peaks otsekui pidevalt vabandama Lissu olemasolu pärast ja saan ikka vastu päid ja jalgu; siin on nad praktiliselt iseseisvad seltskonna liikmed, kellele ei pöörata küll üleliia tähelepanu, ent keda aksepteeritakse täiel määral.

Ma NII igatsen Liisbeti järele.

Jätsime teised kööki suitsetama (sellest ma ei räägi, eks? Piisab sellest, et tagasi tulles pean vist kogu garderoobi ringi vahetama - siin pole ühtegi mittesuitsetajat peale minu) ja jalutasime Canareggio lõpuni, rongijaama taha saare lääneservani, kust paistis raudteeühendus maismaaga ja roosad kivimajad helesinise videvikumere taustal. Mõnedest salaparkidest läbi, möödaminnes paar suhkrukringlit, ja siis istusime taas vaporettol ja suundusime mööda välisserva selle alumise bulevardi suunas, kust paistavad kutsuvalt kõrvalsaare Giudecca tuled...

Ma mäletasin seda piirkonda. Pisut edasi ja ümber nurga, mööda laiemat tänavat lõpuni ja juba hakkavadki silma Akadeemia silla trepid.

Me ei ületanud siiski veel kanalit, vaid keerutasime end mööda kõige keskmise ja vanema linnaosa San Polo liiga segadusseajavaid käiguteid tasapisi turu suunas. Ma ei üritanudki tänavavõrgustikust midagi aru saada, siin oli toimetanud paar päriselu Pratchett'it ja tõenäoliselt võib halvema õnne korral sattuda lõksu mingitesse teistesse dimensioonidesse.

Ostsime saia ja võid.

Möödaminnes nägin, et ühes kirikus oli avatud Leonardo kavandite järgi meisterdatud kaadervärkide näitus. See kestab vaid detsembri lõpuni, võibolla oleks mõtet sealt homme läbi astuda ja oma 8 eurot letti lüüa.

Ma ei tea, miks.

Mingil päeval on teemaks Padova ja mingil päeval loodetavasti uus kaasaegse kunsti muuseum,

ja vanad ootavad ka järjekorda, brr.

Täna on kodune õhtu, igatsen väga glögi järele ja üritan end petta imemahlaste klementiinidega, uni on paks ja klaviatuur nüüd küll eesti oma, aga seda ainult salaja.

Varsti ehk saab saia Eestist toodud metsmaasika moosiga ja siis tahan taas Montaillou'd lugeda. Minevik on lihtsalt liiga...

Nagu siin linnas. Esimest korda märkan, kui vanad need majad TEGELIKULT on. Uskumatu.