I hate this french keyboard.
:::
Minemise päeval leidsin end mitmetest tühjadest kohtadest. Kinos, näiteks - Cinamoni suur saal, doktor Parnassus ja kuus inimest. Lennuk Frankfurdist Veneetsiasse, istusin 20. reas, minu ees istus täpselt 1 inimene. Kesköine buss Marco Pololt Piazza di Roma'le - mina ja bussijuht. Lohistasin ennast ja oma kotti mööda tuttavat rada Strada Nuova poole ja kusagil ei olnud algul jälgegi lubatud kõrgveest ehk aqua altast - esialgu, aga õige pea märkasin mõnede poodide uste ees olevaid põlvekõrguseid metallist plaate, vastutulijate kummikuid ja keset tänavat oma aega ootavaid kõrgeid platvorme.
M oli jõudnud samal päeval Prantsusmaalt, ent hoidsin teda siiski oma lobisemisega üleval. Eesti kell oli neli, kui ära vajusime.
Hommikul läksime põhjaservale mägesid vaatama, võtsime möödaminnes ühe kohvi ning seejärel suuna Castello linnaosa poole, kus elasid üdini veneetslased oma mõistmatu kuumakartulikeele ja vaikiva Arsenaliga. Teretasime lõvisid ja ei mäletanud Arsenali väravat kaunistavate kreeka jumaluste nimesid, nii piinlik. Müürist eendus Dante pea, millel istus tuvi. Sellel istuvat alati tuvi.
Ütlesime tuvile ka tere ja jätsime selle militaarkantsi peagi selja taha.
Kui me Giardini juurde jõudsime, oli päike minu jaoks juba liiga ere ja silmad väsinud. Jalutasime hooajaks hüljatud Biennaali maastikel - kiiruga suletud paviljonid, Prantsuse, Kanada, Tshehhoslovakkia, USA, Venemaa, kõikjale laokile jäetud materjalid, kruusahunnikud, punutud toolid, telekas, müügiletid ja külmikud, kohe suve tulles on see räämas pilt kadunud ja elus.
Mul ei olnud veel fotokat.
Veneetsia veebuss vaporetto viis meid mööda Suurt Kanalit kaua tagasi koju Ca'd'Oro juurde.
Alviise pakkus meile pisikeses jahedas Antique Adelaides pastat merikarpidega ja kohvi-mousse'i. Olin vahepeal Eestis jälle veinijoomise ära unustanud.
Kõik ettekandjad olid tol päeval blondid ja lokkidega.
Astusime M'i teisest kodust läbi, seal (loomulikult) ei võetud saapaid ära, mind ajas nii närvi. Mery koer Margo ajas mind Liisbeti järele igatsema.
M läks tööle ja ma jäin koju õppima ning isegi tukastasin hetkeks - reisist oli ikka veel välja puhkamata. Pärast kümmet lonkisin Adelaidesse, sõin ära kõik nende ülejäänud toidu, lasin end veiniga joota ja ootasin õhtut, mis koosnes mitmest suurest koerast, hunnikust musti riideid kandvatest 30ndates itaallastest ja õigupoolest mitte millestki. Nägin veel ühte kodu, see avanes siinsamas kõrvaltänavas - seekord üllatavalt ilma ettevalmistuseta ehk ilma mingi esiku või trepita, otse tänavalt sisse astudes.
Ei haakunud otseselt millegagi ja olin ikka veel uskumatult väsinud.
Kell kolm öösel istusid M'i teises kodus kaks malet mängivat meest, koerad jagasid suurt konti ning mina ei jaksanud enam olla.
Järgmisel hommikul avas M 9-paiku aknad ja ütles, et aqua alta parasjagu läheb.
Komberdasin lühinägelikult aknale ja mulle näis, et vesi oli elus, ta oli inimestele kättemaksuks alla tänavale sülitanud hunniku poolseeditud prügi ning suundus nüüd pahaselt kohisedes tagasi laguuni.
Liiga varsti hakkas M mind voodist välja rääkima. Olime maganud vaevu kuus tundi.
0 juttu:
Post a Comment