On clothes and other serious matters...

Mõtlesin rõhutada kahte põhilist siin. Kõik tõepoolest kannavad musta, tänavapildis on värvilised ainult turistid ja lapsed, jopede alla peituvad kenad mustad kampsunid ja villased kleidid, gondoljeeridel on loomulikult mustad viigipüksid, vanadel härradel mustad mantlid ja kaabud ning poeakendel mustad viimase hetke moed. Õige pisut leidub lillat, halli ja sinist, mis mulle nagunii vastupandamatult meeldivad, nii et sattusin täna pärast lõunat Adelaides (pasta raguuga ja shokolaadi mousse, enne mida olin teinud kodus joogat ning püüdnud õppida, aga liiga vähe) uuesti sinna hiinakate poodi, kust suvel olin saanud need hulluksajavad särgid kaksikutele, mida neilt vist elu lõpuni laenama jään - igatahes astusin poest välja väga, VÄGA palju vaesemana.

Käisin Leonardo leiutisi vaatamas Accademia silla lähedal San Barnaba kirikus ning tagasi tulles leidsin Rialto kandist veel ühe samasuguse poe. Neil oli pisut teistsugust kaupa, nii et hoidsin uksepiidast kinni, et ma sisse ei astuks, ja selle võitluse ma võitsin.

Esimesel päeval läksin kuidagi eriti mustvalgena välja ja ootamatul kombel sobisin komplekti (tegelikult lahutas mind 14-aastaseks emoks olemisest ainult sobiva neetidega vöö puudumine), nii et järgmistel päevadel olen julgemini lilla, kollane, punane ja sassis olnud. Kõige hullem on võibolla see, et mulle sobivad siin mütsid. Nad on M omad ja ma olen üldse jõudnud sinnamaale, kus mu stiiliikooniks on õige tagasihoidlikult mööda Veneetsia sildu kondavad kirevsalgulised pilukad.

Off the track.

Teine põhiline asi on see, et siin riigis puudub ehteestlaslik näriv depressioon. Kõik noored on küll pikka aega kergelt sihitud, keegi ei lõpeta eriti ülikooli, kõik töötavad kohvikutes, mis sisaldab endas suurel hulgal alkoholi tarbimist, eranditult KÕIK suitsetavad ja eriti ei olda ka õnnelikes suhetes, ent ometi ei ole siin seda Eestis nii igapäevast ja kõikehõlmavat ebakindlust, enesemadaldamist ja enesevihkamist.

Võõristav lausa. Või olen ma Eestis lihtsalt halba seltskonda sattunud?

Tänased teod pole märkimist väärt siiski - hommikune banaan ja tee, Montaillou lugemine voodis, jooga, nett ja õppimine, lõuna Adelaides, mille kanalisatsioon oli aqua alta pärast taas üle ajanud, jalutuskäik Akadeemiasse (ja see neetud pood), Leonardo ideedega tutvumine, vaporettoga Rialtosse, sealt jala läbi pulbitseva kaubanduse tagasi koju, T polnud ikka veel Pariisist jõudnud, nii et puhastasime granaatõuna - ja siis kõlaski uksekell ja T'le meeldis, et ma puuviljade järgi lõhnasin. Pakkusime talle mulgiputru, munavõid, puuviljaleiba, heeringat ja kruupe ning mul kukkusid jälle kõik asjad maha. Magustoiduks olid Kalevi kommid.

Homme on vaja juurde osta klementiine.

Hiljem istusin M'ga suures toas ja lehitsesin TeaterMuusikaKino, kui T mulle turjale ühe möödamineva suudluse asetas. See meenutas Eesti "lugusid" (sõna, mida M väga tihti kasutab kellestki rääkimisel, see kõlab väga romantiliselt ja teeb mind alati kurvaks),

ja ma annaks palju, kui suudaksin vahel kontrollida, millega mu mõte parasjagu tegeleb.

Muidu olen siin neljandat õhtut ja seda on ju tegelikult väga vähe.