kujutlege ateljeekorterit, see asub austusväärses sirgjoonelises Canareggio kvartalis üsna jesuiitide kiriku lähedal,
See on ülemise korruse korter magamistoa, külalistetoa, rõduga suure toa, köögi, kahe vannitoa, panipaikade ja rõdu ning katuserõduga. Laed on kõrged, aknad saledad, pikad ja kaunite luukidega, vastastänaval pole teiste korterid vaid üks kinnimüüritud salaaed, mille keskel kasvab raagus, ent plahvatavalt mahlaseid ereoranze vilju täis hurmaa-puu.
Köögis on just ära söödud poolteist kilo krevette ning keegi (eestlane) on üritanud (üldsegi mitte ebaõnnestunult) teha ise hõõgveini. Nurgas ootab apelsinisiirup pipargoogitaignaks muutumist. Kõik noad on juustused.
Suures toas, mis vabalt võiks olla ateljee, kui siin elaks erudiidi asemel kunstnik, istub klaveri taga kõhn mees ja mängib Mozartit. Mozart on pakkumine, see võib samahästi olla tema lemmik Bach (me peame andestama kirjeldajale tema alati ebapiisava muusikalise hariduse). Tema selja taga suures klaaskapis vaatavad pealt jooga- ja ajaloo-alaste raamatute tõsised kaane-Buddad või -Stalinid.
Magamistoas voodil vedeleb raamatuga pikajalgne marmornahaga Galatea, blond lõvilakk hooletult võimsaks palmikuks keerutatud ning varbad eestlaslikult villastes sokkides.
Külalistetoas on hämar ja unine ja samuti villased sokid, ent Veneetsia hetkel pikim eesti tudeng võtab end kohati kokku ja töötab oma essee kallal, vahel langeb ahvatluste võrku ning lehitseb mõnd netialbumit või muusikalehte. Vahel lihtsalt peatub ja püüab leida endas teadmisteraase suures toas mängitavate suurte meeste teoste kohta... ent ebaõnnestub.
Jesuiitide kellad hakkavad laulma ning kusagil võtab mootorpaat võimsamaid tuure.
Kunstnik paneb visandi blokki ning sulgeb kaane.
0 juttu:
Post a Comment