28.8.12

teooria ja praktika

Ja kui palju oleme olemuslikult miski ja kui palju ehitame ja esitame ennast - essentsialisti ja konstruktivisti kriis. Kas andestada siis kellelegi, sest selline ta ongi, või andestada talle kõikide nende põhjuste tõttu, mille pärast ta end just taolisena ehitab ja väljendab? Ja kas iseenda nõrkushetki saab üldse andestada nende hetkede ajal või alati tagantjärgi?

Tulin rongi ja võtsin valget veini. Suus oli halb maik, aga see tuli tõenäoliselt pooleks läinud hambast.
Kõik lähedased on eemal.
---
I had the feeling as if my love was slipping away. Not somebody else, not the object, but the feeling itself, the pulse, the colour of my being. I don't know if the worse part was trying to hold on to it. Maybe I should let it go every once and a while, have a trip, and see if it comes back to me?

For a moment I felt cold.
Then, the world continued its flow.

0 juttu:

Post a Comment