korraks

möödunud detsembri alguse muusikad

meenutuseks

Getting lighter

I think I might step on their toes less times now,

but I can't be sure. 

Christmas is never easy, the day after is so much less tiring - no worries with the food or trees or presents or kids or parents or church parking or calming the f*** down or fitting a horde into a kitchen or a living room or a toilet or a bedroom and so on endlessly. After Christmas night everything just calms down, and the parents are friends again, and the brother got his sleep, and the kids are not bored, and your mind is hushed, lulled asleep with cakes and candles and so much hot beverages. 

And you get to drive to south to check on the summer cottage and walk, or rather tread in the white softness between the snow-coated apple trees and climb the cellar stairs for some pickles. You get to spend the slowest evening making lemon curd with so much love - and it is too much - and then you find out OF COURSE it could never be too much, it is lemon curd, after all. And the church is not annoying today for your inner atheist, because the little kids reading the gospel are just interesting enough, and in truth you get to sing most of the time anyway since it is a perfectly Lutheran church. 

And you get to wear the panties Santa brought you. Which is sort of hilarious. And you can think a lot about winter solstice and days of darkness and mythologies and so on, and you almost don't notice the restlessness that wants to whisper about some other things you would like to do. The day is enough as it is. 

Häid jõule meile siis.

Kannatamatus

Uned, lõpuks

Raputasin end vägisi unedest lahti.
Võõras rüütlinimega lasteaiapoiss põristas kõrvaltoas robotitega lennata.

Olen kulutanud nädalaga pea kõik detsembriks mõeldud raha ja ei tunne end ikka veel tervena. Sessi lõppu tähistavad ohatised huultel ja peavalu jäänused ja Ana, kes kurdab, et ei oska enam juua.

Norras on lumi, nad eputavad.
---
As much as I would like to clear my head, everything makes me think of it. And I know all to well, that the moment I finally get over some Norwegian matters and start to enjoy EST for real, it is already time to return.

I am terribly fast to fall and terribly slow to overcome, it seems.

Only remembering Panda's breakfasts in bed consoles me a little.

Unspiration

This night - this morning? - I was so restless that I gave in and got up to write the mails I should have sent a few months ago. The actuality, the nowness of life suddenly caught up with me.
It had been a very hard day.
Step by step - I am not getting any closer to a wished end result of myself, because I have been already trying out different selves for so many years, and it is what it is. Exciting and boring almost at once. Concentrated and sprawled out. It never fully feels t h e r e, does it? Because albeit full of book stories and movie scenes, a lifetime is just long enough to sometimes feel intolerably dreary, precisely so uninspired to whine like a child. Are we there yet?

No, you are here, and you will always be right where you are at the moment, there and never there at the same time.

Täna on juba selline tsitaatide otsimise päev

Kui palju progerokki saab õppimise taustaks kuulata.

Aga varahommikul, peale piinarikast päeva, kergelt muserdatud, ent hella kohvitamist, viimaks enda hingamise tasakaalu saamist, peole lippamist, tundide kaupa hämaras ühikatoas tantsimist, laiska lumesõda ja kelgulendu märjana ja valutavana end koju naermist leidsin selle:

'For the perfect accomplishment of any art, you must get this feeling of the eternal present into your bones - for it is the secret of proper timing. No rush. No dawdle. Just the sense of flowing with the course of events in the same way that you dance to music, neither trying to outpace it nor lagging behind. Hurrying and delaying are alike ways of trying to resist the present, and in cooking they invariably show up in the form of spoiled food. To try to have time, that is, to move as quickly as possible into the future, gives you abstract food instead of real food. Instant coffee, for example, is a well-deserved punishment for being in a hurry to reach the future. So are TV dinners. So are the warmed-over nastinesses usually served on airplanes, which taste like the plastic trays and dishes on which they are served. So is that meat which is not roasted but heated through in thirty-second electronic ovens. So are mixtures of grape juice and alcohol, prepared in concrete vats, pretending to be wine.'

Alan W. Watts 'Murder in the kitchen' 

And oh, how I despise the taste and even smell of instant coffee.

Valu

Liigutan jälle,
ja kõik on valus,
kõik on juba aastaid olnud valus,
kas see ongi vanaks jäämine?

Ja jalad takerduvad, ja küljed ei liigu,
ma otseselt ei kaeba, lihtsalt lõpmatu nõudlikkus jälle,
tantsijad.

Thirst

Mõned inimesed hakkavad lahkuma, pereheitmine.
---
I call and I deter, because it seems impolite to express this thirst amongst strangers.

And I know it will get no better before I drink my fill from the relaxed pools of my own mind. I wish unwinding these paths would get easier.
---
Vanad muusikad tulid meelde

Look at this princess

I'm the fucking real life Cinderella.

Cleaning and cooking all day, partying all night, at home barefoot and alone before the roosters crow.

Such a sweet one.

Thank you, Disney.

They take turns, now?
---
Motivatsioonipuudus tabas vist kogu mu kursust korraga. Uputame oma olematuid muresid - unedesse, filmidesse, telesarjadesse, juhuslikku flirti, suudlustesse, heasse sööki, sotsiaalsesse elusse,
niisama unustusse.

Oh, vaesed õppejõud.

Ja korraga on rohkem tekkinud tüdrukuteõhtuid ja tobedaid iseenese ja hormoonide üle naermisi - kui värskendav, tegelikult.

Otsin uusi kinnisideesid, et ometi vanadest lahti saada. Miski ei aita, kõik lihtsalt kuhjub, ja meie enda vanus naerab iga päev me üle.
---
A pleasant hunt, indeed.
---
Kurat

Tähed

Games, naturally, are lovely, but the moment someone forgets to play with, or the rules, or that it is a game, everything collapses. The tender card house of human relations - what a lovely rope-walking session we are having here.
---
Leidsin end mõttemängudes korraga - miks teatud mänge üldse mängima ei peaks. Mitte midagi ei ole väga kaalul, aga tasakaalu on ometi nii õrnkeeruline saavutada. Kas oleme väsinud, et üldine õhkkond kuidagi tundlikum on? Ent pigem nende vahel, kes just vähem üksteist tunnevad? Uued emotsionaalsused, teravamad märkamised,

Ja olen nii väsinud sellest, et kuigi näiliselt on kõik nii vaba, pean ometi nii hoolikalt kogu aeg kontrollima, mis toimub. Samas ei saa teisiti - ongi aeg õppida märkama, pisutki rohkem. Minu puhul on see eriti graatsiline - nagu tank õpiks valssi tantsima.

Üks, kaks, kolm.
---
I have never learned to censor my thoughts.

Nights

"Still - my heart would benefit from a little tenderness

From time to time.

But never mind.."

Kurat

Sellel lool ei ole absoluutselt mitte miskit pistmist mu praeguse meeleoluga.

Valutan läheduste järele.

Rider

A fire woken anew in the sitting room.

Soft steps in the dining room, the zombies looking for their brains.

Pink skies that turn to joy.

A shrill of wind on the shoulders and a touch of soft water high above the city, waking you up, finally, finally, if only for a while.

Voodisse

Alguses kahtlustasin kõrvapõletikku, siis põskkoopa. Nüüd on juba naljakas - vaagun juba päevi voodis une ja masenduse piiril, siinused täis igasugu vastikust ning võimetu tegema muud kui ennast haletsema.

Täna saabus kiri järjekordse tähtajaga ja ma hakkasin lihtsalt naerma, sest olin ärganud (üldse mitte nii pikaks planeeritud) 4-tunnisest unest värskendatud peavaluga.

Erakordselt ebaromantiline olukord.

Lennud

Peaaegu kogemata sattusin Londonisse,

Miks reisimine küll mõtteid ei peata.

Vend kokkab ja toimetab, põnnid keerlevad ringi, tantsuanalüüsi materjalid on sassis ja ei edene, tee maitseb hea. 

Eraldus.

Kummitused

Vanad jamad, loetud, nähtud, elatud, kohatud, uued mõtted,

kõik kummitab.

the honey

How on earth should I study,
if music and thoughts are like honey on my mind?

Don't kiss and tell

Võtsin salamisi nädala Eestis.
Salamisi, sest kõigini oleks olnud võimatu jõuda.

Üks muuseumiskäik. Üks tantsutund. Üks pidu. Neli filmi. Õhinal vennatütred, õe tütred-poja, nende ilusad tublid vanemad ja minu omad, sama õhinal, mulle toitu taldrikule seadmas. Mitu armastust.

Kõik söötsid mind pidevalt. E tegi isegi lõhega omletti.

Paar restoraniskäiku. Lõnga- ja küünlapood. Öine palavus. Üks oma saun.

Pakkisin kaasa tohutu koguse ootamatut kraami.

Veel ei ole tagasiteel, aga peaaegu. Tuleb varastada veel paar põgusat kohtumist, lahti lasta mõnest võimatust, puurida hambaid ja asjatada, suudelda hüvastijätuks siin ja seal, ja veel kuulda oma keelt, ja naeratada.

Eestis on teised lõhnad.

Põleb, põleb,

I want him to want me so bad,
even if I try my hardest to want nothing

võõrad maad

kursusega veedetud aja kõhulihaste valu ja üksindusõhtute rahutus.
teisipäevased filmiunenäod - tänane liikus läbi pimedate tänavate seksiorjusest põgenemise kõrghoonete inimrägastikku ja hollywoodi romantikasse, kuni james deaniliku armastajaga taaskohtumisel tema sosinal ahastatud "No sleep, no sleep, please" mind äratas.

http://whatsyoursubject.blogspot.no/

---

strange countries

we laugh when together, and reflect and think maybe a little too much when apart.
restlessness in the evenings.
And long, confusing, terrifying and yet so fascinating dreams already two tuesdays in a row - with lovers, cheaters, manipulators, traitors, helpers and all that jazz.

something is up.

Põhjas

Pakkisin kogu toa kinni. 

Muidugi jäi asju maha, ja südameid, ja puudutusi. 

Jõudsin peale Eesti päikse loojumist, siin oli veel valge. Taevas tõmbus aegamisi helekollaseks ja oranziks, mäeahelikust tekkis tume dinosauruse seljasiluett, tunnelid vaheldusid Transilvaanialike metsaste mägede-jõgedega vasakul ning halli sileda veepinnaga paremal käel. 

Järgmisel päeval oli inimesed, info, kohad, hetked, virrvarr, mass, oih, ja juba tühi kõht. 

Kursakaaslased, kellega kohtumist targu kartsin, on südamlikud kiusupunnid. Sellega vedas. 

Lisaks kuulsin täna pisut nende taustu ja kummardasin mõttes maani. 

Kuhu ma sattunud olen. 

Fookust, fookust oleks vaja. 

Aga ise ei suuda isegi selle suve inimesi enda meelelt maha raputada. 

Vestluste ja tööde teemadel

Meenutuseks / As a reminder

Source