Vahemere suvi

Nüüd olin juba pea kuu aega teel olnud, kuhugi kohale jõudmata. Näiteks Eestisse - sealkäigul olin korraks, vaid otsekui sekunditeks, silmanud mitmeid inimesi ja kohti, peaaegu kättesaamatuid - ja juba olin pakitud, ja juba olin läinud. Nagu soojus ja tühjus üheaegselt, vaid eelroaks, vaid meenutuseks.
Või Kreekasse - nägin metrood, kahte restot, konverentsihoonet ja teatrit. Ja no peatusin Indoneesia saatkonna töötaja ilusas kõrgete lagedega majas, aga ikkagi. Ei mingit muud Ateenat.

Ja siis olin sotsiaalne - Istanbulis, Prantsusmaal ja Korsikal, aga üldkokkuvõttes ikkagi üksinda, ja taoline olek kestab vististi septembri Ungarini välja. Rändan vabalt, aga koolitööga jagelemine tekitab siiski hirme ja pingeid ja palju saamatuse hetki. Ei oleks arvanudki.

On palav ja hea meelega veedaks kogu aja pea alasti meres. Või jahedatesse kivimajadesse peidetuna, jalad külmal parketil, kergete õlledega ning kergete juttudega.

Olen näinud mõnesid ilusaid tätoveeringuid, mõnesid kuklaid või puusakonte, mõnesid sätendavaid silmi, aga kõik on ümberkaudu suitsetajad, nii et pigem toimub peas vanade armuvalude pillerkaar.

Oeh.

Silmapilk

Suurest idapoolsest rahvavabariigist päris pisike tantsida-tahtja ei korista ei oma vannituba ega põrandat. Kogu majapidamise peale on toas vaid nõudepesuvahend, nõudepesulapp ja pesupulber. Vetsu polnud terve selle kooliaasta jooksul kindlasti pestud ja mul oli oma verivärsket kummimadratsit kohe kahju põrandale laotada.
Samas jälle majutasid nad meid kaheks nädalaks kesk Prantsusmaad oma 80-cm laiustele põrandalappidele ja me ei pea hotelli üürima. Ehk siis ma sain osta kurki, salatilehti, juustu ja tomatit, ja kuulata suure rahvavabariigi muusikat.
---
Pariisi ma peaaegu ei märganudki. Istusin enamuse ajast hostelikambris oma essee taga ja ei saanud sedagi valmis. Tänavaid valisin valesti ja igal pool oli kõrgmood ja raha lõhn. Mõnes mõttes isegi eelistasin 'kodu'lähedasi räpaseid pisitänavaid rohkem.
Järgmise öö ja hommiku veetsin vetsus tigetsedes. Free shots ja free beers my ass. Metroosõit oli jäle, rongi ajaks hakkasin juba toibuma.
---
Märts on keerulisem kanda olnud, rusuvam, möödunud rohkem enda kohustuste eest põgeneda tahtmise tähe all. Siin me ei ole ikka veel suutnud end lõdvaks lasta, kui palju seda nii suure õppekoormusega nädalate jooksul saabki. Istume siin ja seal ja viriseme. Vaja mõtlemises mingi suurem klikk teha jälle.
Kuigi mu meel rõõmustab ometi taas juustusöömise üle, siis mu nahk siiski näitab taktikalise vea kohe välja.
Igatsen Norra unedesse/unelmatesse.
---
Thanks

Drunk post

1. Kuigi mulle meeldib verbaalne porr palju enam kui visuaalne, ei ole see otseselt midagi, mille pärast inimesed ärrituma peaksid
2. Vanemaks saades muutuvad vanused - ja noorused - palju suvalisemaks
3. Mul on olnud suurepärane sõbrapäev, mis algas suurepäraselt armsate piltidega põltsamaakatelt
4. Ei, viiskümmend halli varjundit, EI. Häbistab kõiki. See ei ole see, mis S&M endast kujutab.

Talveun..

Asjad on toimumises, tegutsemises, vähem on rääkida. Või siis lihtsalt, kuidagi mundaansed. Headel päevadel tantsid, sööd ja istud raamatute taga, kehvadel virised ja väsid. To-do list võitleb unisusega ja vastupidi, ning teekonnad on närvesöövad liuväljad või porisupid. Koduseid töid määratakse armutu järjekindlusega üha suuremas koguses, nii et enese seatud jäävad kõrvale. Aeg muudkui jookseb. Vahel on noor ja särav olla, vahel peitud mütside alla, kampsunite sisse, ekraanide taha. Vahel unustad kõik ümbritseva...

Kuutõbi

Minek taas terendab. E küsis ühel hommikul ohkega - kas sa nüüd ometi päriselt lähed?

Ma jätan varsti juba iga nädal kellegagi hüvasti - nii tihti, tegelikult, et ma enam ei jätagi vist kellegagi hüvasti. Lahkumiste asemel on liikumised.

Sain kino ja mu esimese IMAX kogemuse, koos kääbiku 48 freimiga - harjusin ruttu ja nautisin suu pärani ja polnud mõneks ajaks üldse kriitiline ega virisev, sest olin nii üleni loo sees.
Sain oma oodatud art deco Kumus, milline vaate- ja mõttemäng.
Sain süüa ja juua ja tantsida ja rääkida ja naerda.
Sain töötada, ja oli huvitav ja oli raske ja kõike ei jõudnud valmis.

Aga nüüd on vaid viimased kolm päeva.. Ja mõnede armsamate nägemine, kelle pärast nüüd unetus.

Kibe, magus, romantiliselt täiskuuöine, argiselt näriv ja kahvatu unetus. Miks mõned jäävadki kummitama...

korraks

möödunud detsembri alguse muusikad

meenutuseks

Getting lighter

I think I might step on their toes less times now,

but I can't be sure. 

Christmas is never easy, the day after is so much less tiring - no worries with the food or trees or presents or kids or parents or church parking or calming the f*** down or fitting a horde into a kitchen or a living room or a toilet or a bedroom and so on endlessly. After Christmas night everything just calms down, and the parents are friends again, and the brother got his sleep, and the kids are not bored, and your mind is hushed, lulled asleep with cakes and candles and so much hot beverages. 

And you get to drive to south to check on the summer cottage and walk, or rather tread in the white softness between the snow-coated apple trees and climb the cellar stairs for some pickles. You get to spend the slowest evening making lemon curd with so much love - and it is too much - and then you find out OF COURSE it could never be too much, it is lemon curd, after all. And the church is not annoying today for your inner atheist, because the little kids reading the gospel are just interesting enough, and in truth you get to sing most of the time anyway since it is a perfectly Lutheran church. 

And you get to wear the panties Santa brought you. Which is sort of hilarious. And you can think a lot about winter solstice and days of darkness and mythologies and so on, and you almost don't notice the restlessness that wants to whisper about some other things you would like to do. The day is enough as it is. 

Häid jõule meile siis.

Kannatamatus

Uned, lõpuks

Raputasin end vägisi unedest lahti.
Võõras rüütlinimega lasteaiapoiss põristas kõrvaltoas robotitega lennata.

Olen kulutanud nädalaga pea kõik detsembriks mõeldud raha ja ei tunne end ikka veel tervena. Sessi lõppu tähistavad ohatised huultel ja peavalu jäänused ja Ana, kes kurdab, et ei oska enam juua.

Norras on lumi, nad eputavad.
---
As much as I would like to clear my head, everything makes me think of it. And I know all to well, that the moment I finally get over some Norwegian matters and start to enjoy EST for real, it is already time to return.

I am terribly fast to fall and terribly slow to overcome, it seems.

Only remembering Panda's breakfasts in bed consoles me a little.

Unspiration

This night - this morning? - I was so restless that I gave in and got up to write the mails I should have sent a few months ago. The actuality, the nowness of life suddenly caught up with me.
It had been a very hard day.
Step by step - I am not getting any closer to a wished end result of myself, because I have been already trying out different selves for so many years, and it is what it is. Exciting and boring almost at once. Concentrated and sprawled out. It never fully feels t h e r e, does it? Because albeit full of book stories and movie scenes, a lifetime is just long enough to sometimes feel intolerably dreary, precisely so uninspired to whine like a child. Are we there yet?

No, you are here, and you will always be right where you are at the moment, there and never there at the same time.

Täna on juba selline tsitaatide otsimise päev

Kui palju progerokki saab õppimise taustaks kuulata.

Aga varahommikul, peale piinarikast päeva, kergelt muserdatud, ent hella kohvitamist, viimaks enda hingamise tasakaalu saamist, peole lippamist, tundide kaupa hämaras ühikatoas tantsimist, laiska lumesõda ja kelgulendu märjana ja valutavana end koju naermist leidsin selle:

'For the perfect accomplishment of any art, you must get this feeling of the eternal present into your bones - for it is the secret of proper timing. No rush. No dawdle. Just the sense of flowing with the course of events in the same way that you dance to music, neither trying to outpace it nor lagging behind. Hurrying and delaying are alike ways of trying to resist the present, and in cooking they invariably show up in the form of spoiled food. To try to have time, that is, to move as quickly as possible into the future, gives you abstract food instead of real food. Instant coffee, for example, is a well-deserved punishment for being in a hurry to reach the future. So are TV dinners. So are the warmed-over nastinesses usually served on airplanes, which taste like the plastic trays and dishes on which they are served. So is that meat which is not roasted but heated through in thirty-second electronic ovens. So are mixtures of grape juice and alcohol, prepared in concrete vats, pretending to be wine.'

Alan W. Watts 'Murder in the kitchen' 

And oh, how I despise the taste and even smell of instant coffee.

Valu

Liigutan jälle,
ja kõik on valus,
kõik on juba aastaid olnud valus,
kas see ongi vanaks jäämine?

Ja jalad takerduvad, ja küljed ei liigu,
ma otseselt ei kaeba, lihtsalt lõpmatu nõudlikkus jälle,
tantsijad.

Thirst

Mõned inimesed hakkavad lahkuma, pereheitmine.
---
I call and I deter, because it seems impolite to express this thirst amongst strangers.

And I know it will get no better before I drink my fill from the relaxed pools of my own mind. I wish unwinding these paths would get easier.
---
Vanad muusikad tulid meelde

Look at this princess

I'm the fucking real life Cinderella.

Cleaning and cooking all day, partying all night, at home barefoot and alone before the roosters crow.

Such a sweet one.

Thank you, Disney.

They take turns, now?
---
Motivatsioonipuudus tabas vist kogu mu kursust korraga. Uputame oma olematuid muresid - unedesse, filmidesse, telesarjadesse, juhuslikku flirti, suudlustesse, heasse sööki, sotsiaalsesse elusse,
niisama unustusse.

Oh, vaesed õppejõud.

Ja korraga on rohkem tekkinud tüdrukuteõhtuid ja tobedaid iseenese ja hormoonide üle naermisi - kui värskendav, tegelikult.

Otsin uusi kinnisideesid, et ometi vanadest lahti saada. Miski ei aita, kõik lihtsalt kuhjub, ja meie enda vanus naerab iga päev me üle.
---
A pleasant hunt, indeed.
---
Kurat

Tähed

Games, naturally, are lovely, but the moment someone forgets to play with, or the rules, or that it is a game, everything collapses. The tender card house of human relations - what a lovely rope-walking session we are having here.
---
Leidsin end mõttemängudes korraga - miks teatud mänge üldse mängima ei peaks. Mitte midagi ei ole väga kaalul, aga tasakaalu on ometi nii õrnkeeruline saavutada. Kas oleme väsinud, et üldine õhkkond kuidagi tundlikum on? Ent pigem nende vahel, kes just vähem üksteist tunnevad? Uued emotsionaalsused, teravamad märkamised,

Ja olen nii väsinud sellest, et kuigi näiliselt on kõik nii vaba, pean ometi nii hoolikalt kogu aeg kontrollima, mis toimub. Samas ei saa teisiti - ongi aeg õppida märkama, pisutki rohkem. Minu puhul on see eriti graatsiline - nagu tank õpiks valssi tantsima.

Üks, kaks, kolm.
---
I have never learned to censor my thoughts.

Nights

"Still - my heart would benefit from a little tenderness

From time to time.

But never mind.."

Kurat

Sellel lool ei ole absoluutselt mitte miskit pistmist mu praeguse meeleoluga.

Valutan läheduste järele.

Rider

A fire woken anew in the sitting room.

Soft steps in the dining room, the zombies looking for their brains.

Pink skies that turn to joy.

A shrill of wind on the shoulders and a touch of soft water high above the city, waking you up, finally, finally, if only for a while.

Voodisse

Alguses kahtlustasin kõrvapõletikku, siis põskkoopa. Nüüd on juba naljakas - vaagun juba päevi voodis une ja masenduse piiril, siinused täis igasugu vastikust ning võimetu tegema muud kui ennast haletsema.

Täna saabus kiri järjekordse tähtajaga ja ma hakkasin lihtsalt naerma, sest olin ärganud (üldse mitte nii pikaks planeeritud) 4-tunnisest unest värskendatud peavaluga.

Erakordselt ebaromantiline olukord.