Sellel lool ei ole absoluutselt mitte miskit pistmist mu praeguse meeleoluga.
Valutan läheduste järele.
Alguses kahtlustasin kõrvapõletikku, siis põskkoopa. Nüüd on juba naljakas - vaagun juba päevi voodis une ja masenduse piiril, siinused täis igasugu vastikust ning võimetu tegema muud kui ennast haletsema.
Täna saabus kiri järjekordse tähtajaga ja ma hakkasin lihtsalt naerma, sest olin ärganud (üldse mitte nii pikaks planeeritud) 4-tunnisest unest värskendatud peavaluga.
Erakordselt ebaromantiline olukord.
Võtsin salamisi nädala Eestis.
Salamisi, sest kõigini oleks olnud võimatu jõuda.
Üks muuseumiskäik. Üks tantsutund. Üks pidu. Neli filmi. Õhinal vennatütred, õe tütred-poja, nende ilusad tublid vanemad ja minu omad, sama õhinal, mulle toitu taldrikule seadmas. Mitu armastust.
Kõik söötsid mind pidevalt. E tegi isegi lõhega omletti.
Paar restoraniskäiku. Lõnga- ja küünlapood. Öine palavus. Üks oma saun.
Pakkisin kaasa tohutu koguse ootamatut kraami.
Veel ei ole tagasiteel, aga peaaegu. Tuleb varastada veel paar põgusat kohtumist, lahti lasta mõnest võimatust, puurida hambaid ja asjatada, suudelda hüvastijätuks siin ja seal, ja veel kuulda oma keelt, ja naeratada.
Eestis on teised lõhnad.