kasvaks

läksin koju ja nutsin peatäie, salaja ja köögis, aga seda ei saanud väga varjata. e täheldas mulle hiljem ettevaatlikult, et ma ise olen süüdi, et ma inimestest minevikuvormis mõtlen.
jätsin targu mainimata, et kui ma inimesi oma minevikku ei jätaks, ei suudaks ma olevikuga üldse enam hakkama saada...

kuigi viimasel ajal helistatakse ja see, üllatus-üllatus, teeb veel rohkem haiget.
nii et kõik need uued ja noored ja vanemad ja nii üliandekad, kas nad jäävad ka nüüd mu minevikku või algavad sellest mingid uued lood, mida ma veel ette ei oska aimata?
...

kui ma hommikul rongi istusin, käis teistel veel pidu ja nad olid seda väärt. tartu tööd ja tegemised läksid korda ja kuidagiviisi suutsin ka oma juuksed poole heledamaks puhata.
homsest ehk midagi asjalikku, täna mõtlikult.

aitäh vabalt olemise eest, n ja h.

täiega

ma sõin täna 2 seeneleiba, ühe jogurti, ühe õuna ja ühe banaani ning pisut krõpsu ja ploomimahla. olen praeguseks täiesti labiilne, nutan ja naeran üheaegselt ja mul lihtsalt ei ole isu.

ma tean, et pean minema kööki ja sundima ennast süüa tegema, aga kell on, nagu keegi tabavalt märkis, juba peaaegu hommikus,
ja ma korraks täna öösel ei suuda jälle olla üksi, ma lihtsalt taha seda täna öösel taluda,
ja siis ma nutan ja naerangi üheaegselt,
absoluutselt tõsiseltvõetavalt labiilne nagu ma olen.

mingid inimesed meeldivad mulle liiga palju.
pfft.

Kurbsus, aga elusus

Under the lime tree

Under the lime tree
On the heather,
Where we had shared a place of rest,
Still you may find there,
Lovely together,
Flowers crushed and grass down-pressed.
Beside the forest in the vale,
Tándaradéi,
Sweetly sang the nightingale.

I came to meet him
At the green:
There was my truelove come before.
Such was I greeted —
Heaven's Queen! —
That I am glad for evermore.
Had he kisses? A thousand some:
Tándaradéi,
See how red my mouth's become.

There he had fashioned
For luxury
A bed from every kind of flower.
It sets to laughing
Delightedly
Whoever comes upon that bower;
By the roses well one may,
Tándaradéi,
Mark the spot my head once lay.

If any knew
He lay with me
(May God forbid!), for shame I'd die.
What did he do?
May none but he
Ever be sure of that — and I,
And one extremely tiny bird,
Tándaradéi,
Who will, I think, not say a word.

...

Tandaradei

kas ma peaksin oma südant ikkagi vähem välja jagama? ei, ma ju lubasin teistmoodi, see ei loe, et täna hommikul ma rumal ja emotsionaalne ja järjekordselt liiga fanaatiline olin,
ma olen lubanud, et mu püüan oma südant rohkem lahti teha,
ja ma tean, et see teeb alati haiget,
aga ma olin oodanud, et see juhtub isiklikus elus, mitte tööalases ka.

tahaks lihtsalt... tahaks lihtsalt... aga ei, sa olid otsustanud sellest tahtmisest lahti öelda. sest maailm näib järjest vähem emotsionaalne, kas pole mitte?
ja ma ei kavatse sellega kaasa minna.

no comments

see päev ei vaja kommentaare

tango-ish

võtsin südame rindu ja läksin oma elu esimesele milongale, kamme auks ja tähistamiseks, ajades enne peaaegu kummuli oma muusikaliproovi seoses kontsadesse ja võrksukkadesse rõivastumisega (kui väga ebaprofessionaalne minust ja loomulikul toli e-l pahane).
oli olnud väga hea proov, väga pikk, ja me olime naernud, see oli üks viimaseid heatujulisi enne esietenduse jõudmist, võin salaja tagantjärgi mainida.
nüüd õhtul tantsitasid mind erinevas vanuses mehed, hoiatasin neid küll oma amatöörluses, ent siiski püüdsid nad minuga teha asju, millest ma kunagi kuulnud ei olnud. läksin krampi ja surusin siis hambad kõvasti kokku. sa oled tantsija... ja edasi möödus mitu tundi end oskajaks bluffides, nii et mul aju kaasamõtlemisest peaaegu auras.
lõpuks vist tantsisin e'ga,
ent ma ei mäleta, mis tujus ma koju jõudsin.

must jää

see oli olnud üksik õhtu, samas emotsionaalne, kontserdil ümbritsevad inimesed üllatasid ja koju tulemiseks ei jätkunud busse.. esimest korda tegelesin kartmisega ning jätsin kõige pimedamad nurgatagused oma teelt kõrvale. istusin toolis ja vaatasin enda ette, olles milleski pettunud ja teadmata, mis see täpselt olla võis.
ma ei oodanud ka absoluutselt homset, sest see tõotas tulla kaugelt liiga keeruline ning ma tundsin, et ma ei oska ja ei peagi oskama mingeid mõistlikke samme teha vahel.

hmm, sammud. ma lähen tantsin homme, siis näeb, kuidas nendega on.
ja ma pean vaheldumisi väga palju ja väga vähe mõtlema, see on sageli segadustekitav.

mulle hakkab üha enam tunduma, et inimesed ei kasvagi suureks...
ja ma ei teadnud, mida ma valesti olin öelnud.