Asjad on toimumises, tegutsemises, vähem on rääkida. Või siis lihtsalt, kuidagi mundaansed. Headel päevadel tantsid, sööd ja istud raamatute taga, kehvadel virised ja väsid. To-do list võitleb unisusega ja vastupidi, ning teekonnad on närvesöövad liuväljad või porisupid. Koduseid töid määratakse armutu järjekindlusega üha suuremas koguses, nii et enese seatud jäävad kõrvale. Aeg muudkui jookseb. Vahel on noor ja särav olla, vahel peitud mütside alla, kampsunite sisse, ekraanide taha. Vahel unustad kõik ümbritseva...
5.1.15
Kuutõbi
Minek taas terendab. E küsis ühel hommikul ohkega - kas sa nüüd ometi päriselt lähed?
Ma jätan varsti juba iga nädal kellegagi hüvasti - nii tihti, tegelikult, et ma enam ei jätagi vist kellegagi hüvasti. Lahkumiste asemel on liikumised.
Sain kino ja mu esimese IMAX kogemuse, koos kääbiku 48 freimiga - harjusin ruttu ja nautisin suu pärani ja polnud mõneks ajaks üldse kriitiline ega virisev, sest olin nii üleni loo sees.
Sain oma oodatud art deco Kumus, milline vaate- ja mõttemäng.
Sain süüa ja juua ja tantsida ja rääkida ja naerda.
Sain töötada, ja oli huvitav ja oli raske ja kõike ei jõudnud valmis.
Aga nüüd on vaid viimased kolm päeva.. Ja mõnede armsamate nägemine, kelle pärast nüüd unetus.
Kibe, magus, romantiliselt täiskuuöine, argiselt näriv ja kahvatu unetus. Miks mõned jäävadki kummitama...
25.12.14
Getting lighter
19.12.14
17.12.14
Uned, lõpuks
Raputasin end vägisi unedest lahti.
Võõras rüütlinimega lasteaiapoiss põristas kõrvaltoas robotitega lennata.
Olen kulutanud nädalaga pea kõik detsembriks mõeldud raha ja ei tunne end ikka veel tervena. Sessi lõppu tähistavad ohatised huultel ja peavalu jäänused ja Ana, kes kurdab, et ei oska enam juua.
Norras on lumi, nad eputavad.
---
As much as I would like to clear my head, everything makes me think of it. And I know all to well, that the moment I finally get over some Norwegian matters and start to enjoy EST for real, it is already time to return.
I am terribly fast to fall and terribly slow to overcome, it seems.
Only remembering Panda's breakfasts in bed consoles me a little.
9.12.14
Unspiration
It had been a very hard day.
Step by step - I am not getting any closer to a wished end result of myself, because I have been already trying out different selves for so many years, and it is what it is. Exciting and boring almost at once. Concentrated and sprawled out. It never fully feels t h e r e, does it? Because albeit full of book stories and movie scenes, a lifetime is just long enough to sometimes feel intolerably dreary, precisely so uninspired to whine like a child. Are we there yet?
No, you are here, and you will always be right where you are at the moment, there and never there at the same time.








