Drunk post

1. Kuigi mulle meeldib verbaalne porr palju enam kui visuaalne, ei ole see otseselt midagi, mille pärast inimesed ärrituma peaksid
2. Vanemaks saades muutuvad vanused - ja noorused - palju suvalisemaks
3. Mul on olnud suurepärane sõbrapäev, mis algas suurepäraselt armsate piltidega põltsamaakatelt
4. Ei, viiskümmend halli varjundit, EI. Häbistab kõiki. See ei ole see, mis S&M endast kujutab.

Talveun..

Asjad on toimumises, tegutsemises, vähem on rääkida. Või siis lihtsalt, kuidagi mundaansed. Headel päevadel tantsid, sööd ja istud raamatute taga, kehvadel virised ja väsid. To-do list võitleb unisusega ja vastupidi, ning teekonnad on närvesöövad liuväljad või porisupid. Koduseid töid määratakse armutu järjekindlusega üha suuremas koguses, nii et enese seatud jäävad kõrvale. Aeg muudkui jookseb. Vahel on noor ja särav olla, vahel peitud mütside alla, kampsunite sisse, ekraanide taha. Vahel unustad kõik ümbritseva...

Kuutõbi

Minek taas terendab. E küsis ühel hommikul ohkega - kas sa nüüd ometi päriselt lähed?

Ma jätan varsti juba iga nädal kellegagi hüvasti - nii tihti, tegelikult, et ma enam ei jätagi vist kellegagi hüvasti. Lahkumiste asemel on liikumised.

Sain kino ja mu esimese IMAX kogemuse, koos kääbiku 48 freimiga - harjusin ruttu ja nautisin suu pärani ja polnud mõneks ajaks üldse kriitiline ega virisev, sest olin nii üleni loo sees.
Sain oma oodatud art deco Kumus, milline vaate- ja mõttemäng.
Sain süüa ja juua ja tantsida ja rääkida ja naerda.
Sain töötada, ja oli huvitav ja oli raske ja kõike ei jõudnud valmis.

Aga nüüd on vaid viimased kolm päeva.. Ja mõnede armsamate nägemine, kelle pärast nüüd unetus.

Kibe, magus, romantiliselt täiskuuöine, argiselt näriv ja kahvatu unetus. Miks mõned jäävadki kummitama...

korraks

möödunud detsembri alguse muusikad

meenutuseks

Getting lighter

I think I might step on their toes less times now,

but I can't be sure. 

Christmas is never easy, the day after is so much less tiring - no worries with the food or trees or presents or kids or parents or church parking or calming the f*** down or fitting a horde into a kitchen or a living room or a toilet or a bedroom and so on endlessly. After Christmas night everything just calms down, and the parents are friends again, and the brother got his sleep, and the kids are not bored, and your mind is hushed, lulled asleep with cakes and candles and so much hot beverages. 

And you get to drive to south to check on the summer cottage and walk, or rather tread in the white softness between the snow-coated apple trees and climb the cellar stairs for some pickles. You get to spend the slowest evening making lemon curd with so much love - and it is too much - and then you find out OF COURSE it could never be too much, it is lemon curd, after all. And the church is not annoying today for your inner atheist, because the little kids reading the gospel are just interesting enough, and in truth you get to sing most of the time anyway since it is a perfectly Lutheran church. 

And you get to wear the panties Santa brought you. Which is sort of hilarious. And you can think a lot about winter solstice and days of darkness and mythologies and so on, and you almost don't notice the restlessness that wants to whisper about some other things you would like to do. The day is enough as it is. 

Häid jõule meile siis.

Kannatamatus

Uned, lõpuks

Raputasin end vägisi unedest lahti.
Võõras rüütlinimega lasteaiapoiss põristas kõrvaltoas robotitega lennata.

Olen kulutanud nädalaga pea kõik detsembriks mõeldud raha ja ei tunne end ikka veel tervena. Sessi lõppu tähistavad ohatised huultel ja peavalu jäänused ja Ana, kes kurdab, et ei oska enam juua.

Norras on lumi, nad eputavad.
---
As much as I would like to clear my head, everything makes me think of it. And I know all to well, that the moment I finally get over some Norwegian matters and start to enjoy EST for real, it is already time to return.

I am terribly fast to fall and terribly slow to overcome, it seems.

Only remembering Panda's breakfasts in bed consoles me a little.