Early evening

Seekord ma päriselt ei olnud seda ette näinud/arvanud, seda, et ta ikkagi jääb üheks õhtuks veel, ja et talle meeldib, kuidas ma köögis tantsin, ja et tuba ikkagi oli võimalik soojaks kütta (mingil hetkel oli ahi lausa punane ja need olid mu viimased puud), ja et jimi hendrix on hea taustamuusika (ma ei olnud eelnevast seekord mitte midagi ette kujutanud), aga hommikul kujutlesin, et rongid täna ei tööta - see oli ainult poole südamega kujutelm, nii et loomulikult nad töötasid ja parem ongi ehk...

Unes nägin... pole oluline, mis ma öösel nägin, sest see oli nagunii päeva jätk, ent hommikuti tulevad seiklusunenäod - ja siis nägin meid ühes tohutus teatrikompleksis veidrad mahajäetud ladusid pidi ühest tiivast teise kondamas (tihe ja korduv teema), rekvisiidid kummuli ja vaimud valmis kohe välja hüppama, aga seekord ei olnud tegemist trilleriga, sest peagi olime teel, peaaegu mustlaslaagerrikult teel, mõned meist polnud söönud päevi ja väljas oli talv. Me jõudsime tagasi Elva maastikele (viimasel ajal on sealtkandist palju unesid) ja meil oli üks surija, ma pidin rajaleidjana ees minema, et kohalik ravitseja saaks ta hingel lasta kombe kohaselt edasi minna... keset mingeid imelikke mumifitseerimisprotseduure (meid oli nüüd terve gäng) jõudis politsei ja korraga olime x-mehed, ainult et võlukeppidega - ma kasutasin päriselt käsklusi 'lumos', 'nox' jne ning need laskusid mu huulilt kerge võõristusega, meid võttis vastu terve komando eriüksuslasi ning poole enda kinnivõtmise pealt hüppasin ma silla pealt jõkke - ja sain kuuli selga, aga loomulikult olin ma mingi naissoost wolverine (kes suutis hiljem ka läbi seinte joosta, õigemini seinu maha) ja ma ujusin minema...
Tohutu suur reisilaev startis pahalastega veidrast olematust sadamast ja seal olid paar meie oma vangi võetud, me olime seitsmekesi ja ujusime laeva eel, pooleldi indiaanlased, pooleldi hundid, ning linnatänavad olid jõed. Meie suund oli itta, see laev läks Jaapanisse. Ja meie ujusime kaasa.

Rapuntsel

Mulle nii meeldis, kuidas Blondie kirjutas selle mustanahalise nahka pistmisest, ja ma nii armastan oma plika... naiivsust? nagu ta kirjutas? Pigem siirust, ja ta hakkab maailmalt julmalt vastu päid ja jalgu saama, et ta selline on, aga ma ei hooli, sest see on ilus.

Näed siis, Filmipoiss tegi Martenile animatsiooni ja on väike variant, et ma sean Lennale liikumist, aga vaatame, kuidas selle asjaga saab... enne peaksin üle saama erinevatest loomekrampidest teemal nunnu-muss-suur-asi-appi-appi.

Õhtud on kuidagi sarnased, peaksin nagu tegema ja pigem ootan, ja siis imestan, ja hiljem on mul kas väga halb või väga hea tuju, mitte kunagi ei tea ette, kuigi jutud on ju samad. Mis sa teed? Mis sa nüüd teed? Täna juhtus see ja see, ja paljusid asju ei ütle üldse, sest eestlased ju pidevalt vaikivad, aga miks ma kellegi teise kodus vaikin?
See tekitas täna hea tunde.

Jah, ma juba arvestasin sellega. Jah, ma leian mingi muu tegevuse, kui nii ei lähe... Jah, sa magad jälle.

Esikani 25 päeva

Sel õhtul kukkusin kuidagi pahha tujju, mu kodu ei hoia ennast minu jaoks korras ja mu elu ka mitte, ma pean kogu aeg ise võitlema ja ma ei jaksa, sest peavalud pole ikka veel ära läinud juba päevi, võibolla kauem. Kontrollisin graafikud tuhat korda üle, aga nagunii on seal mingi viga, ja nagunii peaosalised sel nädalal ei saa üldse tulla, mul on nii kõrini töötamast nähtamatute tantsijatega. Ma loodan, et publikul on sama hea kujutlusvõime.

Pidin ütlema kaks Tee Kuubis oma teema tööotsa ära, kuigi vajaksin neid nii väga.. ma ei tea veel, kas korraks noorte kuulsustega suhtlemine seda kompenseerib või ei. Mis kuulsused, mis töö?

Ideaalis ma peaks mõtlema vaid seda, kui palju ma nende asjadega kasvan.

Te tegelikult ei tea, mis ma teen, jah?
Te võibolla tegelikult ei usugi, et ma vahel majast välja saan...

High School Musical'is, ei, Keskkoolimuusikalis Nukuteatris on peaaegu tund aega muusikat ja neli koreograafi, kelle vahel võiks ju koormus jaotuda otsekui 25 minutit näkku... aga ei jaotu. Osalejad on enamus uued näod, kel pole aimugi, mida üks muusikaliprotsess endast kujutada võiks, ent armu ei anta. Mõned säravad tagasi ja see täidab mu vahel nii veidra erutusega pärast proove, pean kaua maha rahunema, loodetavasti on laadimine vastastikune... Kontsentreerumise ja enesega töötamise pealtnägemine mõjub palgana.
Kired on seal praegu täiesti põhjas, absoluutselt igal kihil.

2011 tantsupidu on kasvanud hirmuäratavalt lähedale ja ma pole olnud oma ülesannete kõrgusel, üldse ei ole, sest mu kaks tosinat vanust mõtlevad valedel hetkedel valedest asjadest... või ma ei teagi mis. Samal ajal kasvaksin sellele 100% keskendudes mäena... ja oleksin 2011 aastal ikkagi Madli, aga peaaegu äratundmatu Madli. See hetk peab tulema õige pea.

Tallinn 2011 üritus on praegu minu jaoks pisikesel pausil, kuigi ei tohiks. Üheaegselt on vaja organiseerida nii postproduktsioon kui ka uued võtted, Turusse minek, koolidesse promoma minek ja 2010-2011 tegevused ning see lihtsalt on täiesti üle pea. Kõik asjad on üle pea ja ometi olen ma päris pikk...

Mis seal imestada, et mu kaasmagistrandid näevad mind kui kuuvarjutust - ülikooli ja kõrghariduse vaatepunktist pole absoluutselt oluline, miks ma kooliga tegeleda ei jõua. Nii tilgub mu süda päevast päeva verd ja mõte läheb tegemata töödelt ära vaid siis, kui piisavalt intensiivses tööhetkes olen, ehk siis töötamine tapab muret, aga mure on ainult ja ainult töö pärast...

Ja nii ongi. Radiaator lakkas täna kütmast; arvuti ei tööta, kui loll inimene lähedal seisab; nõud ei pese ennast ise ning koer on (nagu alati) mõistatuslikus masenduses. Lisaks on eluohtlik käia nii auto- kui kõnniteedel.

Kummikud peavad veel vastu.
Mina ka.

Show business

olin 4 tundi ajanud... neid nagu hobuseid vahtu ja ma ei püsinud taas paigal, hüplesin. nii et leidsin end äkki hoopis paar tänavavahet edasi, kus oli muusikalinoori, paar näitlejat ja vähemasti üks mehhatroonik. tegin pastat ja püüdsin kuulata, mida ma silmas peaks pidama. vastuseid veel ei olnud.

mul on endaga üks kihlvedu pooleli, ma pärast annan teada, kes võitis. täna olin sellele (või kaotamisele?) juba väga lähedal... õnneks öö lõppes üpris ootamatult. kolm päeva veel aega asju klaarida.

naeran selle üle väga.

---
võiksin ju rääkida pimedast teatrimajast ja rooma tänavajäänukitest ja sellest ööst, mil ma toidumürgitusega lõuna-prantsusmaa täis oksendasin (kiirabi torkas mulle kättemaksuks 1200 krooni eest süsti peppu) ja järgmisel päeval 16 tundi kahe rongi, ühe bussi ja kolme lennukiga eestisse tagasi tuikusin, ent siiamaani pole ühekski teiseks mõtteks jaksu, mitte ühekski teiseks välja arvatud neil hetkedel kui suure suuga lavastan... ja muul ajal on mõtted sirgjoonelised ja samas üpris udused.

udused nagu reede öösel, mil mu astraalkeha lõpuks ka vist reisilt tagasi jõudis (või midagi), kuigi ulm oli väga uus (jälle, jälle).

aa ja ma olen blond (to be continued), helenemist jätkaks juba sel nädalal.
vaatab kuidas selle looga läheb.

mmmm.

springy and stupid

the choiffeur refused, they said my hair was too long and got scared... it was probably my heights. i was wearing new grey heels and i was humongous today. they probably just had a look of my giant body and decided they would better not get this walking tower mad in case anything goes wrong with the hair...

so I just have to be able to wait until estonia. arrrrrrr.

prantsuse kevad

täiesti valge, ma otsustasin.

nimes'i linnas lõuna-prantsusmaal on asfalt vihmamärg ja millegipärast veedan oma päevi laval veidrusi tehes. suures osas poolalasti ja sundasendites.

hurraa, kunst.

vahepeal helistab maria - kuule, kas lissu peabki tegema neid liigutusi, mida tavaliselt isased koerad teevad? kuidas ma käituma pean?

eile oli eriti märkimisväärne.
kuule, lissu rihm läks katki... ta oli sellest ise ka täiesti šokis. mida ma nüüd teen?... ma mõtlen - kas see on väga suur osa tema minapildist või?
ma ei tea, ma ei ole teda kunagi ilma rihmata näinud.
ma ka ei ole!
maria, mine osta talle rihm asemele. mingi samasugune bling-bling, sest ta on sellega palju populaarsust võitnud.

mu riided on täna helesinised, ma olen jälle kõige pikem naissoost isik euroopas ja salaja, väga salaja saan ma prantsuse keelest aru.

midagi on puudu, aga sellest ei tohi välja teha, sest midagi muud on väga olemas.