prantsuse kevad

täiesti valge, ma otsustasin.

nimes'i linnas lõuna-prantsusmaal on asfalt vihmamärg ja millegipärast veedan oma päevi laval veidrusi tehes. suures osas poolalasti ja sundasendites.

hurraa, kunst.

vahepeal helistab maria - kuule, kas lissu peabki tegema neid liigutusi, mida tavaliselt isased koerad teevad? kuidas ma käituma pean?

eile oli eriti märkimisväärne.
kuule, lissu rihm läks katki... ta oli sellest ise ka täiesti šokis. mida ma nüüd teen?... ma mõtlen - kas see on väga suur osa tema minapildist või?
ma ei tea, ma ei ole teda kunagi ilma rihmata näinud.
ma ka ei ole!
maria, mine osta talle rihm asemele. mingi samasugune bling-bling, sest ta on sellega palju populaarsust võitnud.

mu riided on täna helesinised, ma olen jälle kõige pikem naissoost isik euroopas ja salaja, väga salaja saan ma prantsuse keelest aru.

midagi on puudu, aga sellest ei tohi välja teha, sest midagi muud on väga olemas.