kõik näivad olevat kas (valusalt) armunud või minevat lahku. ma kannan viimasel ajal taas millegipärast ehteid ja vahel, vahel jookseb mu mõte mingitele hilistele või väga varastele kellaaegadele ja ma jään korraks seisma ja kõik muu ka. ei tea, kas peaks asjadel laskma lihtsalt olla, aga on läinud kergemaks kui nädala alguses (vähemasti ühe uusaastalubadusega tegelen, isegi kui vahel näib see liiga raske). teised kaks tuleb alles ette võtta.

g helistas täna ja küsis ja ma rääkisin, ma olen neile natuke rääkinud, tavaliselt ma ei ütle suurt midagi ja tavaliselt ma olen palju taktitundetum.. asjad ei ole enam selged nagu vanasti ja lõpuks
vist ei peagi olema.

osutus meeletult lihtsaks naeratada võõrastele.
---
ja ma olen peaaegu unustanud, kui hea on alasti magada, aga see meenub (ma arvan), liigagi ruttu.

13. veebruar, ma olin selle peale nii kaua mitte mõelnud ja näed, ei mõtle ka nüüd eriti.