mu pulss ei olnud lõunaks alla läinud. jõin prooviks kohvi ja seejärel veini. sundisin end keskenduma üksikule ning läks pisut paremaks.
töötasin kirglikult, võimalikult selgelt, katus oli paika tagasi langenud, mind toodi läbi vihma koju ja ma sain telefoni lõpuks laadima panna.
ei olnudki miljonit tulekahju, mida kustutada.
aga nüüd, nüüd on vaja täituda ja luua ning sejärel tühjeneda ja magada.
millest ma alustan?
homsest siis veedan järgnevad kaks päeva 1964. aastas ning taas selles kõige kummalisemas kohas kuhu eales olen sattunud - režissööritoolis.
0 juttu:
Post a Comment