Tee veetlus

Ma arvasin korraks, et näen topelt - võõras, tegelikult tuttava näoga S oli mõneks ajaks nagu Orla koopia, koos habemepiiri ja soojade silmadega, ainult trumm puudu. Ta istus mu ees ja ma püüdsin pead selgeks saada, kõik oli korraks viltu ja kusagil teises dimensioonis. Isegi mõõt, ja kuidagi kõneviis, Sighisoara tuled läksid kuskil mu peas põlema.

Väsin kiiresti ja kõhuvalud on tagasi tulnud, ma ei taha viriseda, sest nii paljud on päriselt haiged või väsinud, aga ikkagi endamisi virisen. Igavus, mis eelneb enese toimima lükkamisele? Ma loodan.

Lapsed, noored ja juhendajad on ootuspäraselt tublid, tantsitakse nii nagu jaksatakse ning särad on silmis. Hindame ootuspäraselt karmilt, sest statistiliselt peavadki lõppu jõudma vaid vähesed. Targad treenerid/autorid/lapsed saavad ehk aru. Või nagu E ütles - nad peavadki kõik sind vihkama, selleks sa seal oledki.
Kas on siis ebaaus, et ma nende liikumisest hoopis nii palju naudingut saan?