Põhiliseks oli vist tantsu ja narratiivsuse teema, sellega seoses vormiküsimused. Üüve 'Armastab ei armasta armastab ei...' minu teada ju püstitaski eesmärgiks narratiiviga tegelemise. Tema teatritaust veel lisaks, peategelase valik, ja tõenäoliselt olid mul paugupealt ootused liiga vales kohas - olen endale pähe võtnud, et narratiivi ei vii edasi mitte niivõrd stseenide esitus, kui kompositsioon ja elementide sidusus (kas peaks, miks peaks?) ja seetõttu sattusin segadusse. Või harjunud filmiliku otstarbekusega - lugu kristalliseeritakse niimoodi välja, et ideaalis ei ole olemas üleliigseid elemente. Jah, tekkis ka emotsionaalse naiivsuse küsimus, mida siin-seal teisedki mainisid. Aga ka siin võis oma rolli mängida see, et Üüvelt oodati midagi kriitilisemat (kas ka küünilisemat?). Nele kahtles, kas narratiivi lihtsustatud kujul tantsukeelde panek ei too mitte alati kaasa teatud naiivset alatooni - tema, kelle mõned narratiivi-põhised koreograafiad on minu teada saanud ülipositiivseid vastukajasid. Ja ma ise ka ei saa nõus olla, liiga palju oleme tahtnud kehadega lugusid jutustada ja teinud seda enda meelest jube nutikalt. Aga peale Karli üliminimalistlikku vormimängu mõtlesin, et see on sarnane draamalavastuse ja luulekava vahelisele žanrierinevusele (või lihtsalt proosa ja luule) - üks võibolla lineaarsem, teine võib olla seotud rohkem seisundiga (reeglid, teadupoolest, rikkumiseks nagunii), aga ühelt ei tohiks tahta teise toimet. Nii et ma oleksin pidanud Üüve töö puhul ikkagi palju vabamalt võtma seda, mida ta pakkuda plaanis ja mis laval toimus, mitte lükkama seda mingitesse endalegi sõnastama 'narratiivse tantsulavastuse' raamidesse.
Mingid visuaalid olid ju äärmiselt hõrgud, oleksin saanud neid rohkemgi korjata.
Ja ma ei suutnudki välja mõelda, mis meelestatusega (kuidas üldse harjutada meelestatusest loobumist, kas see on võimalik?) oleksin pidanud minema 'Greenhouse'ile. Füüsilised kohalolud olid ju vägevad, ägeda intensiivsusega, ja kaaslaste arengut on alati maru vaadata, aga... teinekord võtan ette klaasi veini. Äkki siis tulevad hoopis teised mõtted.
Narratiivi ja struktuuri ja abstraktsuse teema lahendasid kuidagi eriti veetlevalt (ja näiliselt lihtsalt) hoopis Maidu tüdrukud. Imalaks läks ainult üks 'üle' näitlemine, mis võibolla oli hoopis taaskord üheks võimaluseks 'teatraalse' ja 'realistliku' üle juurelda, või lihtsuse, või loomulikkuse... selline võiski ju selle neiu loomulikkus olla, teatud hetkes, ja pagan, selles, antud, käesoleva etenduse hetkes ju oligi.
Hiljem jäi tegelikult kripeldama - justnimelt nende lavastusprotsesside nn tulemite järel peaks tegelikult enne festivali lõppu leidma aega ka üheks juturingiks - protsessi juhendajate, aga eriti protsessis olijate ja huviliste vahel, et neil endil oleks tagantjärele reflekteerimise aeg ja ruum ja võimalik üle sõnastada, mis nendega nädala jooksul toimus ja kuidas nad sellesse suhtuvad. Pärast lavastuste ette näitamist on hoopis ju kiire kokkuvõte ja pakkimine - aga iga festivali lõpp tuleb vist alati liiga äkki, eriti, kui on nauditav üritus olnud.
