pikk päev

Vaatasin üle oma soolisuse essee, tegin paar miniparandust, ja saatsin kogu värgi Sillele. On aeg taas õppima hakata. Kirjutasin pisut veel ERMi lugude võistluse jaoks oma vanaema jutte kokku ning jõudsin Shay ’Tantsupoliitikaga’ viimase peatükini.

Olen seda nüüd vahelduva eduga umbes kuu aega uurinud ja puurinud ja olen selle suhtes kuidagi erakordselt sõbralik – tekst jookseb kiirelt ja ei tundu paremaks mõistetavuseks vajavat väga palju erialast sõnavara; riikide poliitilisi ning identiteediga seotud olukordi on selgitatud lühidalt ja asjatundlikult; poliitika ja identiteet on seostatud vastavate rahvatantsurühmade toimimispõhimõtetega haaravalt ja selgelt. Üllatav on tema jutu otsekohesus, kompaktsus, mille põhjal minu peas kiirelt lisaseosed hakkavad tekkima nii eesti kui ka muude maade situatsiooniga. Äge on see, et minu Dora Stratou kogemus on Shay omaga nii sarnane, kuigi palju põgusam ja turistlikum. 

Rahvusliku ja soolise identiteedi kujundamine ning väljendamine/esitamine on kuidagi sellel aastal väga teema minu jaoks. Kes seda oleks osanud arvata. 

--

Päeval enne seda olin rohinud lõpuni aianurga segapeenra, kivimüüri-äärse lillepeenra, roosiklumbi, teise roosiklumbi ja kaks vagu kartuleid; olin riisunud ja ära vedanud viimaseid niitmise jääke; kloppinud elutoa vaibad ja katted, pesnud põrandad; pesnud nõusid, korjanud tilli, toonud korduvalt vett; katnud maasikad võrguga; ajanud korduvalt minema natuke liiga kiuslikke vareseid ning kuulanud ja mõtelnud. Ja Peipsi liiva peal mõnda aega tantsinud, salaja, koos päikesega, südames see ja teine, süda siin ja seal laiali. 

Las ta siis olla.

Unejutt

Mis mõtet on raisata šampust, kui elu ise hakkab pähe?

Kõndimisest ja päikesest olid sabavalud, aga ainult võibolla, sest neid ei olnud mahti märgata. Jälle räägiti asju, mida võibolla ei olnud vaja, ja siis käituti risti vastupidi, ja jälle ütlesin kõigest lahti ja võtsin kõik korraga omaks üheaegselt. Nagu lammutus-ehitus tervik.

Mõnedel hetkedel saan rohkem aru, kui tahaks, ja mõnedel ei saa midagi, õnneks, kahjuks...

Kaotatud 20 eur leidsin ikkagi üles. Rohimine ootab.

Sisemised kõnelused

Kui räägin kogu aeg, lakkamatult ja märkamatult, siis annab olla seal, kus olemist pole. Muidu pean taas põgenema ja kinni hoidma. Kui räägin kogu aeg, siis hakkan juba aru saama, mida tegelikult öeldakse ja ütlen; hakkan juba kuulma, mis olukord on, kuigi ei tahaks. Ei taha uuesti, ei taha jälle, ja ei saa aru, miks peakski. Ja saan aru, et ikka veel läheb kaua aega. Ja loodan lihtsalt, et jaksan seda aega siis olla, ja et märkan teha seda, mida võiks, ja tunda, ka kõike seda, mida ei või.

Nii naljakas ja nii kurb üheaegselt, aga ju siis on seda ka vaja.

Kirjutussulega

Lugesin Barthes'i, võibolla esimest korda, kuigi olen kuulnud tema nime mainitavat viimased kümmekond aastat ja tõenäoliselt temast isegi rääkinud. Habermas, Benjamin ja Greenberg ootavad kannatlikult oma järge, sest esimest korda märkasin tõeliselt nende olemasolu, ent pean enne veetma ühe õhtu Sartre'ga. Foucault on tõenäoliselt juba ammu loobunud ja leidnud endale uue ja noorema. Ma ei imestaks, olen aeglane, mitte just üleliia kirglik, ja ilmselgelt hajevil, otsustades suvalisel hetkel küll Picasso, küll Miro kasuks. Midagi tema sinistes toonides...
Vihm laulab laternaid ja katuseid mööda ja me elame nagu printsessid tornis, kumbki oma isiklikus suhtluskastis, vahetame päevas paar lauset, sööme pingsalt eri aegadel ja armatseme häbenemata virtuaalmaailmaga, mis on nagu aken millessegi, kuhu me tegelikult kunagi ei sisene. Gretch püüab meid vahel tagasi reaalsusesse tirida - kontsert siin, kohvik seal, vein ja film, kuulge ometi... vahel nõustume kahtlevalt ja naudime salamisi liigagi, aga sagedamini kehitame õlgu ja pöördume tagasi oma kastikeste juurde, kuigi meid ei oota sealt suurt midagi, ja eriti kedagi.

Iga loetud rida on meenutus kõikidest veel lugemata ridadest.
Kõnnin raamatukogudes unistades galeriidest.
Kannan kleite ja seelikuid või hipivärve.
Märkan ja ei märka..

2/6

Yes, I have a new favourite.

http://textsfromdog.tumblr.com/

because texting dogs are hilarious

(off to do more exams)

mida?

Ma jalutasin üle tuulise muruplatsi Deerpark'i puude vahel. Olin viinud Christal'ile ja Ciaran'ile trühvleid, Christal oli laenanud mulle Inglismaa-sõiduks imeilusa lilla salli, millega ma end regent-ballile valetasin, ja Ciaran oli päästnud mu oletatavasti surnud vana sülearvuti-telliskivi, koos kõigega, mis selles ka poleks, ning tõenäoliselt seda veel kümme korda võimsamaks vuntsinud. Trühvlid olid tumeda šokolaadi, mee, koore ja tšillipulbriga (what a messy affair! nagu ma endale hommikul pruuni löga sees istudes pead vangutades korrutasin) ja neid üle andes olin tundnud jalustrabavat ja seletamatut piinlikkustunnet, nagu poleks üldsegi normaalne inimestele tänu avaldada.

Aga nüüd oli tuuline Deerpark'i muru, mis meenutas kummalisel kombel ammust Padise etenduspäeva, ja märkasin jälle ja jälle, kuidas majade vahelt terendas kogu linn, või õigemini selle põhjapool, sest siin ei saa korraga näha kahte halle majaderidu täis küngast ning nende vahel lohus asuvat jõge, kanaleid ja kesklinna-saarekest - vaataja leiab end tahes tahtmata alati ühel küngastest, mis jääb seega vaatele peitu.

Keerasin ülemisele kõrvaltänavale ja silmasin kahte meest nurgapoest väljuvat - dressides ja pöetud peadega, sente lugemas või autovõtmeid otsimas, näod alkoholisõpruse turseid täis - ei ole tõesti vahet, kas näed neid Võrus või Corkis, natuke teipi nina peale ja bemm istumise alla ning oleks olnud täpselt samad head jorsid...

Kõndisin läbi kirikuparkla ja imestasin, kuidas linnaküngas ilmutas end siit ja sealt, ja tuul puhus hallilt, aga hästi.

---

I did the math - an average 5 hours of study a day this week, and by now I knew exactly how many minutes I needed for reading 3, 5, 15, 45 pages of text, and I also knew that it was exactly too little hours and by far too many pages, but I cannot be upset about it, because there is only so few moments in life that we can dedicate to studying, and this is my moment to do just that.

So my days I spend perfectly alone, studying, cooking, tidying and stretching every here and then - who would have thought.

Extremely surprised in myself.

mitte-taimetoitlane

Kõik, kõik on ära, rändamas, ja mu õppimine tundub lõputu, ja silmad kipitavad, ja samas ma ei õpi ju päevas piisavalt palju tegelikult, sageli ei tule kuut tundigi kokku, mida ma siis teen oma ajaga?

Ma arvan, et mul on üks uus hobi, aga sellega on omaette aga, mida ma välja öelda ei kavatse.

Ootan suvemarju.