Early evening

Seekord ma päriselt ei olnud seda ette näinud/arvanud, seda, et ta ikkagi jääb üheks õhtuks veel, ja et talle meeldib, kuidas ma köögis tantsin, ja et tuba ikkagi oli võimalik soojaks kütta (mingil hetkel oli ahi lausa punane ja need olid mu viimased puud), ja et jimi hendrix on hea taustamuusika (ma ei olnud eelnevast seekord mitte midagi ette kujutanud), aga hommikul kujutlesin, et rongid täna ei tööta - see oli ainult poole südamega kujutelm, nii et loomulikult nad töötasid ja parem ongi ehk...

Unes nägin... pole oluline, mis ma öösel nägin, sest see oli nagunii päeva jätk, ent hommikuti tulevad seiklusunenäod - ja siis nägin meid ühes tohutus teatrikompleksis veidrad mahajäetud ladusid pidi ühest tiivast teise kondamas (tihe ja korduv teema), rekvisiidid kummuli ja vaimud valmis kohe välja hüppama, aga seekord ei olnud tegemist trilleriga, sest peagi olime teel, peaaegu mustlaslaagerrikult teel, mõned meist polnud söönud päevi ja väljas oli talv. Me jõudsime tagasi Elva maastikele (viimasel ajal on sealtkandist palju unesid) ja meil oli üks surija, ma pidin rajaleidjana ees minema, et kohalik ravitseja saaks ta hingel lasta kombe kohaselt edasi minna... keset mingeid imelikke mumifitseerimisprotseduure (meid oli nüüd terve gäng) jõudis politsei ja korraga olime x-mehed, ainult et võlukeppidega - ma kasutasin päriselt käsklusi 'lumos', 'nox' jne ning need laskusid mu huulilt kerge võõristusega, meid võttis vastu terve komando eriüksuslasi ning poole enda kinnivõtmise pealt hüppasin ma silla pealt jõkke - ja sain kuuli selga, aga loomulikult olin ma mingi naissoost wolverine (kes suutis hiljem ka läbi seinte joosta, õigemini seinu maha) ja ma ujusin minema...
Tohutu suur reisilaev startis pahalastega veidrast olematust sadamast ja seal olid paar meie oma vangi võetud, me olime seitsmekesi ja ujusime laeva eel, pooleldi indiaanlased, pooleldi hundid, ning linnatänavad olid jõed. Meie suund oli itta, see laev läks Jaapanisse. Ja meie ujusime kaasa.