Esikani 25 päeva

Sel õhtul kukkusin kuidagi pahha tujju, mu kodu ei hoia ennast minu jaoks korras ja mu elu ka mitte, ma pean kogu aeg ise võitlema ja ma ei jaksa, sest peavalud pole ikka veel ära läinud juba päevi, võibolla kauem. Kontrollisin graafikud tuhat korda üle, aga nagunii on seal mingi viga, ja nagunii peaosalised sel nädalal ei saa üldse tulla, mul on nii kõrini töötamast nähtamatute tantsijatega. Ma loodan, et publikul on sama hea kujutlusvõime.

Pidin ütlema kaks Tee Kuubis oma teema tööotsa ära, kuigi vajaksin neid nii väga.. ma ei tea veel, kas korraks noorte kuulsustega suhtlemine seda kompenseerib või ei. Mis kuulsused, mis töö?

Ideaalis ma peaks mõtlema vaid seda, kui palju ma nende asjadega kasvan.

Te tegelikult ei tea, mis ma teen, jah?
Te võibolla tegelikult ei usugi, et ma vahel majast välja saan...

High School Musical'is, ei, Keskkoolimuusikalis Nukuteatris on peaaegu tund aega muusikat ja neli koreograafi, kelle vahel võiks ju koormus jaotuda otsekui 25 minutit näkku... aga ei jaotu. Osalejad on enamus uued näod, kel pole aimugi, mida üks muusikaliprotsess endast kujutada võiks, ent armu ei anta. Mõned säravad tagasi ja see täidab mu vahel nii veidra erutusega pärast proove, pean kaua maha rahunema, loodetavasti on laadimine vastastikune... Kontsentreerumise ja enesega töötamise pealtnägemine mõjub palgana.
Kired on seal praegu täiesti põhjas, absoluutselt igal kihil.

2011 tantsupidu on kasvanud hirmuäratavalt lähedale ja ma pole olnud oma ülesannete kõrgusel, üldse ei ole, sest mu kaks tosinat vanust mõtlevad valedel hetkedel valedest asjadest... või ma ei teagi mis. Samal ajal kasvaksin sellele 100% keskendudes mäena... ja oleksin 2011 aastal ikkagi Madli, aga peaaegu äratundmatu Madli. See hetk peab tulema õige pea.

Tallinn 2011 üritus on praegu minu jaoks pisikesel pausil, kuigi ei tohiks. Üheaegselt on vaja organiseerida nii postproduktsioon kui ka uued võtted, Turusse minek, koolidesse promoma minek ja 2010-2011 tegevused ning see lihtsalt on täiesti üle pea. Kõik asjad on üle pea ja ometi olen ma päris pikk...

Mis seal imestada, et mu kaasmagistrandid näevad mind kui kuuvarjutust - ülikooli ja kõrghariduse vaatepunktist pole absoluutselt oluline, miks ma kooliga tegeleda ei jõua. Nii tilgub mu süda päevast päeva verd ja mõte läheb tegemata töödelt ära vaid siis, kui piisavalt intensiivses tööhetkes olen, ehk siis töötamine tapab muret, aga mure on ainult ja ainult töö pärast...

Ja nii ongi. Radiaator lakkas täna kütmast; arvuti ei tööta, kui loll inimene lähedal seisab; nõud ei pese ennast ise ning koer on (nagu alati) mõistatuslikus masenduses. Lisaks on eluohtlik käia nii auto- kui kõnniteedel.

Kummikud peavad veel vastu.
Mina ka.