see oli olnud üksik õhtu, samas emotsionaalne, kontserdil ümbritsevad inimesed üllatasid ja koju tulemiseks ei jätkunud busse.. esimest korda tegelesin kartmisega ning jätsin kõige pimedamad nurgatagused oma teelt kõrvale. istusin toolis ja vaatasin enda ette, olles milleski pettunud ja teadmata, mis see täpselt olla võis.
ma ei oodanud ka absoluutselt homset, sest see tõotas tulla kaugelt liiga keeruline ning ma tundsin, et ma ei oska ja ei peagi oskama mingeid mõistlikke samme teha vahel.
hmm, sammud. ma lähen tantsin homme, siis näeb, kuidas nendega on.
ja ma pean vaheldumisi väga palju ja väga vähe mõtlema, see on sageli segadustekitav.
mulle hakkab üha enam tunduma, et inimesed ei kasvagi suureks...
ja ma ei teadnud, mida ma valesti olin öelnud.
AHHHH THIS IS ALL SO GOOD
9 months ago
0 juttu:
Post a Comment